Pärnu suured sillad 1803–2007

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mõnda aega eksisteerisid Nahksild ja 1938. aastal valminud Suursild kõrvuti, aga laitmatult töötav sillaklapp kuulutas juba laevade tulekut ja Nahksillale kiiret kadu. Olaf Esna erakogu

FOTO: parnupostimees.ee

Pärnu esimene suur sild ehitati rohkem kui kakssada aastat tagasi, olemasolevaist vanim sai 50aastaseks, noorim ootab oma saatust Papiniidus, ilusaim toetub Sauga jõe kallastele ning järgmise jaoks kogutakse alles raha.

Kui Pärnu kaupmees Peter Reinhold Harder, kes eduka äriajamise kõrval oli ühtlasi rae liige ja politsei bürgermeister, ja teised Pärnu kaupmehed lasksid 1803. aastal oma kulu ja kirjadega üle Pärnu jõe ujuvsilla ehitada, uskusid nad vaevalt, et see enam kui sajandiks linnarahvast ja külalisi tublilt teenima jääb.

Aga nii see just läks, kuigi võis olla ehitatud rohkem edevuse kui vajaduse pärast. Sest Pärnusse oli oodata paari aasta eest kroonitud tsaar Aleksander I-t, kes mõne aasta pärast Pärnut väisaski.

Sild, mida rahvasuus Nahksillaks kutsuma hakati, ühendas Vee väravat Jänesselja teega, mis oli tollal umbtee, lõppedes Jänesselja mõisa õuel, mitte ei loogelnud edasi pealinna poole.

Tee pealinna algas Tallinna värava juurest, suundus jõe äärde, kust pääseti parvega Vana-Pärnu, ja sealt liivast maanteed pidi Tallinna poole. Tollal nimetati praegust Haapsalu maanteed “suureks teeks”, läinud sajandi kolmekümnendail aastail kutsuti seda aga ametlikult Kuressaare maanteeks.

Pärast ujuvsilla valmimist hakati Tallinnagi üle silla sõitma: pöörati sillaotsast vasakule Kalameeste küla tuiskliivasele tanumale, kust üle Sauga jõe suudme jõuti Tallinna teele.

Tallinna värava tähtsus linnaelus langes tublisti, samal ajal kui Vee värav, kust varem käidi kalal ja jõevett ammutamas, suuresti tõusis. Vee värav lõhuti 19. sajandi teisel poolel, kui 17. sajandil ehitatud linnavalli lammutama hakati. Siis leidis oma lõpu Karja (Riia) väravgi.

Nahksild oli täie eest väljas kuni 1938. aasta 6. novembrini, kui ülimalt pidulikult avati Pärnu Suursild, kauneim sild, mis üle Pärnu jõe eales on ehitatud.

Suursilla pikk lugu ja lühike iga

Ealt lühikeseks jäänud Suursilla ehitamise pikk lugu algas 1903. aastal, kui linnas peeti Nahksilla 100. aastapäeva. See oli omapärane juubel, sest sild uppus, vajudes 23. mail vee alla.

Kaks nädalat peeti kahe linnaosa vahel sidet lotjade ja paatidega, enne kui sild jälle veepinnale tõusis. Et saja aasta jooksul oli Nahksild lausa regionaalselt tähtsaks maanteepikenduseks muutunud, tõusis silla järjekordsest vee alla vajumisest suur tüli, nii et 1903. aasta 10. juunil kirjutas Liivimaa kuberner Pärnu linnapeale kirja, käskides astuda samme uue silla ehitamiseks.

Linnavalitsus pöörduski merekaubanduslaevanduse ja sadamate peavalitsuse poole rahapalvega. Sealt tuli aga vastus, et näidaku linn kõigepealt uue silla kavandit.

Projekt telliti Münchenist, see valmis 1906. aastal ja läks maksma 4500 rubla. Sinna see asi jäi.

Alles 1913. aastal, mis oli pidulik aasta Tsaari-Venemaal, sest tähistati Romanovite dünastia 300 aasta juubelit ja võimud andsid suuri lubadusi, eraldati Pärnule uue silla ehituseks pool miljonit rubla riigi raha.

Sillaehitusele tõmbas aga kriipsu peale 1914. aastal alanud maailmasõda ja Nahksild teenis rahvast edasi.

Iseseisvas Eestis kerkis Pärnule uue silla ehitamine päevakorda alles 1925. aastal, kui linnavalitsus esitas teedeministeeriumile 1906. aastal valminud silla projekti, mis saadeti linnavalitsusele tagasi soovitusega ehitada raudkonstruktsioonidele rajatud silla asemel raudbetoonist sild, et Eestis tollal defitsiitse raua kulu oleks väiksem.

Pärnu silla ehitamine hakkas uuesti liikuma alles pärast 1933. aastat, kui riigivanemaks sai Pärnumaa mees Konstantin Päts.

1935. aasta märtsis korraldati silla ehitaja leidmiseks konkurss, millest tuli võitjana välja Taani sillaehitusfirma.

Projekteerimisel võeti aluseks Saksa tehnilistes tingimustes ette nähtud suurimad koormused, silla pikkus kaldast kaldani oli 210 ja kogupikkus 255 meetrit.

Sild käis lahti. Selle avamiseks kulus mootorite jõul minut, tugeva tuule korral 100 sekundit. Sillaklapil oli ka käte jõul töötav avamismehhanism, millega sai silla lahti veerand tunniga.

Sild nimetati Pärnu Suursillaks ja selle ehituse eelarve oli 1 421 000 krooni.

Suursild avati pidulikult 6. novembril 1938, avamisel viibis Konstantin Päts. See oli ilusaim sild, mis kunagi Pärnu jõel olnud. Esimene laev, mis sillaava läbis, oli lipuehtes kaubaaurik Kassari, mille Vene allveelaev 11 kuud hiljem 10. detsembril 1939 uputas.

Suursild õhiti 1944. aasta 23. septembri hommikul vahetult enne Vene tankide jõudmist Ülejõele. Päev varem olid Suursilla kail maha lastud põgenejate voorihobused, mis seal 23. septembri hommikul pealtnägijate mäletamist mööda ikka veel vedelesid.

Kes olid need külmaverelised Saksa mundris mehed, kes Pärnu süütasid, Vene lennukite pommirünnakuist süttinud maju kustutada ei lasknud, voorihobused tapsid ja sillad viimasel minutil õhkisid?

Üksmeelsed on pealtnägijad vaid selles, et need polnud saksa ega eesti rahvusest sõdurid.

Enne Suursilda, kas juba öösel või varahommikul oli õhitud Siimu sild.

Kohe 1944. aasta sügisel ehitati üle Pärnu jõe puust sild, mis teenis rahvast 1956. aasta 31. detsembrini.

Sel päeval avati pidulikult tänapäevane kesklinna sild, mis samuti Suursillaks ristiti. Esimene auto, mis üle uue silla sõitis, oli takso, mida roolis Abram Ratut.

Seegi sild pidi olema lahtikäiv, aga midagi läks nõukogude ehitajail viltu. Silla avamismehhanism ei hakanud tööle.

Mõni kaasaegne mäletab, et töötamast ei keeldunud mitte silla avamis-, vaid sulgemismehhanism, sest proovimisel olla sillaklapp isegi avanenud, kuid keeldunud sulgumast. Et silda töökorda seada, saadetud sillale Vene garnisoni tank, mis oma raskusega sillaklapi alla surunud, misjärel see igaveseks kinni keevitati.

Praegust Kesklinna silda ehitati 1954. aasta jaanuarist, seega kolm aastat. Kasutati ära vanad sillasambad, kuid tollase ajakirjanduse andmetel olid need sedavõrd puruks õhitud, et nõudsid töömahukat taastamist.

1944. aasta detsembris valminud ajutise puusilla demonteerimine lõpetati 1957. aasta märtsis.

Siimu silla lühike lugu

Praeguse silla kohalt viis üle Sauga jõe vana ujuvsild, mis ehitati sinna pärast Nahksilla valmimist. Igal juhul 1860. aastate keskpaigast pärit litograafial, millel on kujutatud vaade Pärnule Ülejõelt, on Sauga ujuvsild joonistatud.

Aga seal võis jõesuudme kitsust arvestades ujuvsild olla ehitatud juba palju varem.

1795. aastast pärit joonistusel võib samuti Sauga jõe suudmes mingit ujuvvahendit aimata, kus inimesed ja hobusedki peale joonistatud.

Ligi sada aastat vanadel fotodel näib Sauga ujuvsild, mis sai oma nime kohaliku Siimu kõrtsi järgi, päevinäinuna. Silda on kutsutud ja kutsutakse praegugi Vana-Pärnu sillaks.

Sauga jõe suudmesse uue silla ehitus tõusis päevakorda koos Pärnu Suursilla ehitamise kavaga. 1934. aastal võeti Siimu silla ehitus Eesti sildade ehituskavva, tööd alustati 1935. aasta oktoobris.

1936. aasta kevadel kirjutas E. Jaanson Vana-Pärnust järgmist: “Võib-olla oleks kord Vana-Pärnul olnud põhjust olla uhke endale uue ehitusel oleva silla pärast, kuid nagu saatuse kiuste saab Uus-Pärnu jällegi suurema ja kallima ning nii jällegi ei näe vanapärnakat ega tema silda nagu keegi.”

Tegelikkuses läks asi paremini, sest kahte asja ei saanud uuelt Siimu sillalt võtta miski: see sai valmis Suursillast varem, jaanuaris 1937, ja tegu oli Eesti esimese kaarsillaga. Ka selle silla ehitas Taani firma nagu Suursillagi.

Kuigi sild võeti piirangutega kasutusele varem, avati see ametlikult 6. augustil 1937. Silla avas Oskar Kask, Eesti sotsiaalministriks tõusnud Pärnu endine linnapea.

Siimu sild läks maksma 137 000 krooni.

Nagu öeldud, jagas Siimu kaarsild Suursillaga sama saatust ja õhiti 1944. aasta septembris. Seejärel ehitati Sauga jõele umbes Emajõe tänava joonele taas ujuvsild, mis oli käigus 1958. aastani, kui valmis nõukogudeaegne Siimu sild. Mõne arvates on see nägusaim sild tänapäevases Pärnus.

Papiniidu silla õnnetu lugu

Papiniidu silda hakati ehitama 23. jaanuaril 1973, kui ehitajad lõid Papiniidu tänava poolsesse kaldasse esimese sillavaia.

Tollane Pärnu Kommunist kirjutas: “Alustati kohe unikaalse tehnikaga. Vaiade rammimiseks kasutati täispöördelisi ramme. Uute masinate evitamisel kujunesid välja uued töösuhted ja paljurahvuseline kollektiiv. Ehitajate entusiasmile seadis jõepõhi vastu oma tujukuse. Inimeste tahe ja masinate jõud murdsid kõik takistused.”

Sild võeti vastu 30. detsembril 1976, ilma et sillakatte viimistlusega oleks lõpuni jõutud.

Vaatamata ehitajatest “paljurahvuselise kollektiivi” pingutustele, pole Papiniidu silla kvaliteet eeskujulik ei konstruktsioonide vastupidavuselt ega viimistluselt. Sild oli kümmekond aastat vana, kui Tallinna tehnikaülikooli spetsialistide tehnilise ekspertiisi andmetel oli silla mitme konstruktsioonielemendi seisund muutunud halvaks.

Varisemisohtlikuks silda ei tunnistatud, aga kapitaalremonti vajavaks küll.

Papiniidu silla remonti hakati ootama juba tema elu teisel aastakümnel, samal ajal kui 1956. aastal valminud Kesklinna sillale tehti kapitaalremont alles 1995. aastal, nelikümmend aastat pärast valmimist.

Kuigi Papiniidu sild on riigi omand alles umbes kaks aastat, ei tähenda see, nagu oleks linn taasiseseisvumise aastatel silla hooletusse jätnud. Silla lagunemise märgid ilmnesid juba 1980. aastatel.

Nüüd on Papiniidu sillale tehtud uus ekspertiis ja sild on võetud riigis kümne kohe remonti vajava silla nimekirja, sest soolane vesi on pääsenud sillavuukide ja roostes äravoolutorude kaudu konstruktsioone purema.

Veel mõni aeg tagasi räägiti Papiniidu silla remondist euroraha toel ega peetud päris võimatuks, et sild lammutatakse ja Via Baltica jaoks ehitatakse uus.

Kuni lammutamise otsust pole langetatud, ei oska keegi öelda, mis Papiniidu sillast lõpuks saab.

Samal ajal on raske kujutada ette olukorda, et Papiniidu sild lakkab olemast, kui Pärnul pole valmis Raba pikendusele kavandatavat kolmandat silda.

Kolmas suur sild üle Pärnu jõe

Kolmandast sillast üle Pärnu jõe oli juttu juba viimases nõukogudeaegses Pärnu generaalplaanis. Siis mõeldi, et sild peaks tulema Tammsaare puiestee pikendusena. Selleks hoiti ehitistest tühjana isegi jõeäärset maad.

Miskipärast oleme nõukaaegseist linnaplaneerijaist nüüd targemad ja ehitame silla Ülejõelt Raba tänavast lähtuvana.

Ükskõik, kuhu sild lõpuks tuleb, sellest sillast võidaksid kõik. Kusjuures pole tähtsust, kas kolmas sild tuleb Raba-Vingi või Raba-Aia tänava vahele.

Võidavad linlased, turistid, majandus, linnaliiklus Võidavad need, kes on osanud soetada krundi ehitatava silla mahasõidutee ette, sest linn kas ostab või kompenseerib selle.

Võidavad poliitikudki, kes silla ehituse ajal võimuliitudesse on kuulunud.

Ja lõpuks võidab see, kes sillalindi ühel päeval pidulikult läbi lõikab. Arvatavasti on selleks peaminister või vähemalt teede- või majandusminister. Aga võib-olla isegi president.

    Tagasi üles