Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2440345t1hac29.jpg)
Tänavu andis meritint end kaua oodata. Veel paar-kolm nädalat tagasi teadsid kalurid meritindiparved olevat Pärnu rannast kümmekonna kilomeetri kaugusele rüsijää piirile takerdunud, kuid kudemisvaistu sunnil siiapoole teel. Läinud nädalal koos kaluritega merel olles tuli kolme mõrda vaevalt kastitäis. “Lähipäevil on tint rannavees,” ütlesid kalurid, kes harjunud igal kevadel tindi suurpüügist tulu saama.
Meritindil on rahvakeeli üsna mitu nime, mis enamasti inspireeritud tema eripärasest lõhnast.
Lääne-Eestis on teda kutsutud haisukotiks, hobuselihapoisiks, valgehobuse jalaks, tallipoisiks ja nonnipoisiks.
Tuntud on ta veel järgmiste nimede all: mõrratint, meretint, tint (tuleneb ilmselt saksakeelsest nimetusest Stint; stinkt - haiseb), tindikala, norss.
Kuidas meritinti ära tunda?
Ega selles suurt kunsti olegi, sest meritindil on väga eripärane värsket kurki meenutav tugev lõhn, mis mõningal juhul võib assotsieeruda mädaneva kurgiga. “Tunnusse ää kui tint laevas, suur läpadis lahti. Mere tindil o kange ais, aga neid süiasse ikka koa” (Muhu).
Meritint on saleda, meie vetes enamasti alla 30 cm pikkuse keha ja suhteliselt suure ning teravahambulise suuga kala. Liivi lahe rekordtindi pikkus on 31,3 cm ja kaal 195,9 g.
Meritindi keha on sedavõrd läbipaistev, et läbi kolju on näha ajusagaraid. Sageli kumab kudemiseelses staadiumis kala külgedelt läbi isegi munasari ehk mari.
Kudemisaegselt on meritindi peal ja seljal helmeskate (köbrukesed), mis isastel on märgatavalt tugevamini arenenud. Kuulumist auväärsesse lõheliste seltsi tõendab sabavarrel asuv rasvauim.
Kus meritinti kohata võib?
Euroopas elab meritint Atlandi ookeani põhjaosas Põhjamere ja Läänemere ranniku suuremate jõgede suudmelähedastel aladel. Poolsiirdekalana koeb ta magestunud lahtedes ja jõgedes.
Läänemeres on meritint jääaja relikt, kelle suuremad asurkonnad on Soome lahe idaosas ja Liivi lahes ning Kura lõukas, kuid ta on küllalt arvukas ka Botnia ja Pommeri lahes. Läänemere avaosa süvikualadelt tinti leitud ei ole.
Külmalembese meritindi paiknemine meres on sesoonse iseloomuga ja sõltub kala vanusest: vastsed elavad enamasti koelmupiirkondade lähedal rannikumeres ja lahtede madalaveelistes piirkondades, noorkalad paiknevad hajusalt kogu rannikumeres, suguküpsed meritindid asuvad suvel (alates juulist) sügavamate merealade põhjalähedastes veekihtides, kus veetemperatuur on 2-4 ºC.
Septembriks koonduvad meritindid toitumisrajoonidesse. Liivi lahes on tindi parimad toitumisalad enamasti 30-50 meetri sügavusel.
Alates novembrist hakkavad kalad nagu rändlinnud parvedesse koonduma – algab iga-aastane ränne kudealadele. Kuigi meie tindi teekond on tavaliselt ehk sadakond kilomeetrit pikk, alustatakse rännet neli kuud enne kudeaja saabumist.
Esimesi kudekarja isendeid on Pärnu lahest, mis on koos Pärnu jõega tähtsaim meritindi kudeala Eesti rannikumeres, püütud juba oktoobris.
Massiliselt suundub kudekari koelmualade lähedusse detsembri lõpus. Vahetult koelmutele liiguvad meritindid märtsis-aprillis – sõltuvalt temperatuurioludest ja mageda vee vooluhulkadest.
Tegelikult on meritinti vähesel määral Pärnu jões juba detsembri lõpus ja jaanuariski, kui enamasti isased kalad liiguvad jõe alamjooksule, nii viie-kuue kilomeetri kaugusele suudmest ja sealt tagasi lahte.
Liivi lahe põhja- ja kirdeosas asuvad meritindi tähtsaimad kudemisalad Pärnu jões – ligikaudu üheksa kilomeetrit ülesvoolu nn Tindisaarte lähikonnas ning Pärnu lahe madalaveelistes kaldalähedastes piirkondades mõlemal pool jõesuuet. Meritint käib kudemas ka Audru ehk Kirbu jões.
Möödunud sajandi keskpaiku olid märkimisväärsed koelmud Reiu ja Sauga jões, aga ilmselt ka mitmes merre suubuvas kanalis ja ojas. Siiski eelistab meritint kudemispaigana vooluvetes ligikaudu kahemeetrist ja lahesoppides kolme-nelja meetri jagu sügavust.
Jõkke tõuseb tint öösiti. Meritindi “kuldajal”, möödunud aastasaja 60.-70. aastatel oli kudemisperioodil jõekoelmutel seda kala nii paksult, et seljauimed ulatusid veest välja. Linnarahvas ammutas omale söögipoolist käepäraste kahvadega ja räägitakse, et polnud seegi ime, kui mõni mees püügiriistaks jalast oma püksid võttis.
Külmaveelise kalana võib meritint kudeda ka jää all veetemperatuuril 1 ºC. Enamasti saabub kudemisaeg vahetult pärast jää lagunemist veetemperatuuril 3-4 ºC.
Külmas vees toimuvad protsessid aeglaselt: marjast koorub tindivastne ehk larv veetemperatuuril 4-11,4 ºC alles 30-40 päeva pärast. Massiline koorumine algab Pärnu jões tavaliselt mai esimesel dekaadil.
Mida meritint sööb?
Meritindid toituvad oma varases nooruses zooplanktonist, vees vabalt ujuvatest vähikestest, hiljem nektobentosest, põhja kohal elavatest koorikloomadest, ja kaladest. Enamasti satuvad kaladest meritindi hambuliste lõugade vahele mudilad, kilud ja väiksemad räimed, aga ta ei põlga ka emakala noorjärke ega oma pisemaid liigikaaslasi. Kes kord juba tindi hambusse satub, sel pääsu pole, sest tindil on tugevad ja teravad hambad mitte üksnes lõugadel, vaid ka suulael ja keelel.
Tarkadest raamatutest võib lugeda, et kudemise ajal meritint ei toitu. Ja see on tõesti nii, siis on tal muudki teha. Kudemisrändel olev tint haarab möödaminnes aplalt kõike, mis nina alla satub ja suhu mahub, kuid ka sel ajal ei lase ta toiduga end teelt eksitada.
Ussidest meritindi ujupõies
Peaaegu kõik Liivi lahe meritindid nakatuvad noorjärgu eas kirpvähikest Monoporeia affinis’t süües nematoodidega. Need on tindi ujupõies elavad inimese tervisele ohutud ussikesed ladinakeelse nimega Cystidicola farionis.
Tegemist on väga liigispetsiifiliste parasiitidega, kellele inimese organismis sobivat elupaika ei leidu, seega ei maksa “ussitanud” meritinti põlata. Ujupõis tuleks lihtsalt koos muu sisikonnaga eemaldada ja kala meelepäraselt toiduks valmistada.
Tõe pähe ei tohi võtta üsna levinud legendi sellest, et meritint imeb end uppunute külge ja toitub neist verd imedes. See ei ole kuidagi võimalik, sest tindi suu ehitus ei võimalda tal end millegi ega kellegi külge imeda.
Kuidas Pärnu kandis meritinti püütakse
Ülemöödunud sajandi 80. aastatel alustasid Pärnu äärelinnades elavad kalurid jääalust tindipüüki käsitsikootud linaste tindivõrkudega (silmasamm 20 mm). Et püüniste kudumine oli aeganõudev töö, sai tindipüük hoo sisse 1903.-1904. aastal, kui müügile ilmusid vabrikus puuvillasest niidist kootud võrgud, mis rakendatuna olid ligikaudu 40 meetri pikkused.
Nähes, et meritindi püük toob head tulu, asusid sellega põhitöö kõrvalt tegelema Pärnu voorimehed ja Waldhofi vabriku töölised. Just vabrikutöölised moodustasid nn noodaühistuid ja alustasid Pärnu jões meritindi püüki veetavate nootadega, mida igal aastal aina suuremaks ehitati.
Uus püügiviis oli sedavõrd efektiivne, et kala hind turul kukkus järsult. Nii sai alguse teadaolevalt esimene konflikt nn harrastajate ja end kutselisteks kaluriteks lugevate püüdjate vahel, kes tegid ettepaneku noodapüük ära keelata.
Kaasajal püütakse meritinti töönduslikult Pärnumaa rannikumeres, Matsalu ja Soome lahes peamiselt nakkevõrkude ja tihedate mõrdadega, enamasti jaanuarist maini.
Pärnu jões on töönduslike püünistega meritindipüük juba üle kümne aasta keelatud. See on vahepeal absoluutsesse madalseisu langenud varul (1996. aastal saadi Pärnumaa rannikumerest vaid kaks tonni tinti) aidanud kosuda ning saagid on nüüdseks tõusnud ligikaudu sajakordseks.
Traallaevad, mille eesmärk on püüda räime ja kilu, väldivad püügipiirkondi, kus meritindi kaaspüük on märkimisväärne, sest kala müügieelne sorteerimine laevas ei ole mõeldav ja tindiseguse kala müümine on raskevõitu ettevõtmine.
Heli Shpilev, TÜ mereinstituudi ihtüoloog