Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja avati Tallinnas avalikuks külastamiseks Toompea ümbruse ja aluste “mägede” all hulk käike, mis on leidnud kasutamist varjenditenagi.
Sellega seoses meenusid mulle hetked poisikesepõlvest, mis samuti seotud varjenditega.
Saksa okupatsiooni ajal õhuhäirete korral varjenditesse peitu pugemistesse suhtuti toona (vähemalt enne julma 9. märtsi) üsna rahulikult.
Ma ei tea täpsemalt põhjusi, aga võib-olla oli see tingitud sellest, et Saksa “kotkad” peletasid Nõukogude “kotkad” enne Tallinna kohale jõudmist tagasi.
Üks varjend, kuhu Kalamaja kandi rahvas häire korral varju minna jõudis, paiknes Rannavärava mäe all.
Hiljem rajati selle peale Suveaed nõukogude madrustele, kuid praegu on see üpris laokil olukorras. Loodetavasti mitte kauaks.
Mäletan, et olen emaga paar korda Rannavärava mäe alustes varjendites peidus olnud.
Mu isa, Vabadussõja läbi teinud mees, ei saanud oma hilisema ränga astma tõttu enam kunagi ühtegi varjendisse minna, sest piiratud ruum hakkas tal hinge matma.
Ei saanud ta minna isegi mitte meie kodu kõrvale Noole ja Uus-Kalamaja tänava nurgal paiknevasse kunagise Eesti lennuväeohvitseride kasiino varjendisse, kuhu me emaga varjusime ka kurikuulsa 9. märtsi öösel, kui Nõukogude “kotkad” Tallinna hullul määral puruks pommitasid, jättes mu kodukandi siiski peaaegu terveks, ehkki sadam oli käega katsuda.
Mainitud kasiino oli Saksa sõjaväe käes, mille asukatele aeg-ajalt meeldis hoovi akna alla toiduga kohale meelitatud tuvisid paukpadrunitega uimaseks kõmmutada, et need siis kotti korjata ja neist head-paremat valmistada.
Poisipõlvest on meelde jäänud, et sellel 9. märtsi ööl sattus varjendis olema üks Hispaania mereväeohvitser, kes näitas varjendisse kogunenud poisikestele mitmesuguseid trikke, ka mängukaartidega.
Pommirünnakute vaheaegadel käis rahvas varjendist väljas vaatamas põlevat Tallinna ja taevas säravaid valgustusküünlaid, et pärast järgmist õhuhäiret nördinult ja hirmunult varjendisse tagasi minna.
Nendes Rannavärava mäe alustes varjendites, nagu ka näiteks Tallinna kõigis sadamates oli meil, poisikestel, võimalus kolada, enne kui siit pakku pannud sakslaste järel nõukogude “vabastajad” kohale jõudsid.
Noole tänava kasiinos elas Eesti lennuväe ülem kolonel Richard Tomberg, kelle tee viis koos teiste Eesti ohvitseridega Nõukogude Liitu, kuid kes erinevalt enamikust neist sattus hiljem Frunze-nimelise sõjaväeakadeemia õppejõuks.
Ma ei olegi lugenud usaldusväärset selgitust sellele “manöövrile”.
Vello Saatpalu, pensionär