Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameeriklaste plaan rajada Euroopasse moodne raketitõrjekilp on esile kutsunud vastakaid arvamusi. Ühed arvavad, et niisugune plaan on halvasti välja töötatud, venelasi ärritav, aga mis peamine, ka täiesti kasutu.
Tõepoolest, Tšehhi ja Poola territooriumile esialgu paigutatavad kümmekond tõrjeraketti ei suudaks iialgi peatada tuhandeid üle Venemaa läänepiiri lendavaid ning tuumalõhkepeadega varustatud hävitusmonstrumeid.
Loomulikult püüab USA ajapikku kaitsekilpi tugevdada, see tähendab Euroopasse üha rohkem rakette tuua, ent selline mõttetu võidujooks olevat pikemas perspektiivis määratud ikkagi nurjumisele.
Ehkki Washington väidab, et tõrjekilbi peamine ülesanne pole Vene hävitusrelvade, vaid hoopis nn paariariikide (eelkõige Iraani ja Põhja-Korea) võimaliku rünnaku nurjamine, seisavad need argumendid liiga nõrkadel jalgadel.
Tunnustatud ekspertide väitel ei saa sugugi välistada, et koguni kolmekümnes maailma riigis praegu vägagi intensiivselt tuumarelva väljatöötamise kallal töötatakse.
Muide, mitte keegi pole seniajani rääkinud sõnagi sellest, mis saab võimaliku tuumakonflikti korral näiteks eestlastest, lätlastest, leedulastest.
On ju fakt, et võimalikud Vene ründeraketid püütakse hävitada just Euroopa Liidu piiride kohal. Ja kuhu need tuumakoormad sel juhul kukuvad?
Leidub siiski analüütikuid, kelle väitel praeguse raketikilbi ehitamine on hädavajalik ja lausa möödapääsmatu samm Venemaa üha suureneva agressiivsuse ohjeldamiseks.
USA luure andmetel on Venemaa eriti viimastel aastatel oma relvajõude oluliselt tugevdanud ning praegu on venelaste armee saavutamas või isegi juba ületamas Nõukogude Liidu aegset taset.
Kui alles hiljaaegu baseerusid Venemaa ballistilised raketid SS-27 vedukitel (rongidel, autodel), mis tegi nende asukoha kindlaksmääramise küll keeruliseks, kuid pakkus rakettidele nõrka kaitset, siis nüüd rajatakse nimetatud rakettidele juba kindlaid varjupaiku Euroopa Liidu piiride vahetus läheduses.
Ainuüksi viimase aasta jooksul on Venemaa sõjaline koostöö välisriikidega kasvanud peaaegu 50 protsenti, oluliselt on suurenenud relvamüügi maht. See annab põhjust ärevuseks ja ärgitab astuma adekvaatseid vastusamme.
Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi läinud nädalal Inglise ajalehes The Times avaldatud artikkel, milles ta väljendab rahutust seoses tuumarelvade kärpimise leppe faktilise seiskumisega, on kantud küll tõsisest murest tuleviku pärast, kuid tänapäeval ei jagune maailm enam mustaks ja valgeks pooluseks, nagu see suuresti oli veel leppe allkirjastamise ajal 1985. aastal.
Iga päevaga suureneb oht, et tuumarelv võib sattuda terroristide kätte, et sellega võivad hakata tõepoolest manipuleerima nii Iraan kui Põhja-Korea, riigipööre Pakistanis võib endaga kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi jne, jne.
Kuigi Euroopasse raketikilbi rajamine ei lahenda kõiki probleeme, on see ometi peaaegu ainus võimalus agressoreid ohjeldada.