Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/25/7807866t1hbb73.jpg)
Enamik vanema põlvkonna eestlastest on midagi kuulnud Kampmaa lugemikust. Aeg on harvendanud nende read, kes sellest on õppinud, aga vanemate koolipõlvest on neid koduraamatukokku lehitsemiseks ja lugemiseks nii mõnelgi jäänud.
Algselt ilmusid need lugemikud tiitliga ”Kooli Lugemiseraamat“ (1905-1907). Lähtudes emakeelse kooli vajadustest, arendas Kampmaa need viieosaliseks ”Eesti lugemikuks“, mida avaldati ikka uutes ja uutes trükkides. Näiteks kolmas osa jõudis 1932. aastal kümnenda trükini.
Haritlane-universaal
Nende omal ajal nii populaarsete lugemike autor Mihkel Kampmaa (kuni 1936. aastani Kampmann) sündis 140 aastat tagasi ehk 28. märtsil 1867 Pärnu külje all Papsaare külas kaluri pojana. Koolis käis ta Audru kihelkonnakoolis (1877-1881), Pärnu kreiskoolis ja Valgas Janis Cimze (Zimse) seminaris (1884-1888), kust sai ka õpetajakutse.
Tema esimeseks töökohaks oli Tõstamaa vallakool, seejärel oli ta köster ja ühtlasi kihelkonnakooli õpetaja Väike-Maarjas. Järgnevalt pidas toimetajaametit Sakala juures (1894-1896). Edasises elus jäi ta truuks õpetaja elukutsele, pidades seda Viljandis, Valmieras ja Tartus kuni 1933. aastani. Tema koolipõllul küntud vagude sügavust ja kvaliteeti hinnaku pigem praegused ametivennad, mina piirduksin sellega, mis on täitnud mitu meetrit raamaturiiuleid.
Mihkel Kampmaa oli nagu enamik meie 19. sajandi haritlastest universaal, kes kirjutas kõigest, mis tema arvates võis kasuks tulla kallitele suguvendadele.
Viljandis elades võttis ta osa sealse põllumeeste seltsi tegevusest ja pidas kõnesid, mis seejärel ka trükis avaldati. Nii ilmusidki ”Hoolas lüpsiline“, ”Põldpajude harimine“, ”Surnud miljonid. Äratuse sõnake soomaade harimiseks“, ”Kanade pidamine sissetulekute suurendamiseks“ jt. Aga trükivalgust nägid ka ”Keiser Aleksander III elu ja valitsus“, ”Lahtised kirjad emadele“, ”Loogika õpetus“, ”Piibli loo õpetus“.
Nooruses kipub rinna sees helisev hääl kergesti salmide kujul avalduma. Pole sellest patust puhas ka Kampmaa ja nii ilmuski 1896. aastal õnneks ainsaks jäänud luuletuskogu ”Kandle hääled“, kus 104. leheküljel originaalluule kõrval on ka tõlkeid ning pühendusi nagu ”Isa J. V. Jannsenile kätkipühaks 4. mail 1889“.
Järgnesid ”Eestlaste iseloom ja laad“ (1902) ja rohkesti mitmesuguseid õpikuid, nagu ”Kirjalikud harjutused Eesti keele õppimiseks“ (1917), ”Eesti muinasjutud“ (1920), ”Eesti kodumaa“ I-II (1919-1920) jt.
Menukad on olnud Kampmaa koostatud ”Aabits kodule ja koolile“ (vähemalt viis trükki) ja ”Uus aabits“ (1929), mis on bibliofiilsed rariteedid.
Sama kehtib tema koostatud ”Koduõpetuse“ kohta, hoolimata neljast trükist ja enam kui 30 000 eksemplarist. Pole neist ainsatki leidnud.
Oma pedagoogilised seisukohad summeeris Kampmaa raamatus ”Didaktika põhijooned“ (1932).
Kapitaalne kirjanduslugu
Mihkel Kampmaa rohkete kirjatööde hulgas on kõige kaalukamaks neljaosaline ”Eesti kirjandusloo peajooned“.
Nende raamatute ettevalmistuseks oli 1908. aastal ilmunud ”Eesti vanem ilukirjandus. Üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule ilukirjandusele“. Kampmaa kirjandusloo esimesed osad ilmusid juba 1912-1913 ja nendest ilmutas ta uusväljaandeid, täiendades ja ümber töötades vastavalt uutele andmetele ja seisukohtadele. Neljas ehk viimane anne ilmus 1936. aastal.
Kuigi Kampmaa oli kirjandusloolises valdkonnas iseõppija, jõudis ta oma kirjandusloos hinnanguteni ja iseloomustusteni, mis on aktsepteeritavad ka hilisemal ajal.
Kampmaa kirjanduslugu on kapitaalne teos, mis igas mõttes ületas eelkäijate sellelaadseid töid. Paljude kirjanike kaasaegsena kogus ta neilt materjale, mis hilisematele uurijatele oleks jäänud kättesaamatuks.
Kampmaa kirjandusloo järgi õppisid vanasti gümnasistid ja selle põhjal sai veel nõukogude ajal ülikooliski eesti kirjanduse ajaloo eksamiks valmistuda.
Mihkel Kampmaa suri 30. septembril 1943 Tartus, kuhu ta on ka maetud.
Vaat selline tubli kirjandusloolane, pedagoog ja koolikirjanik kasvas üles silgu ja kartuli najal, mida kaluriperes oli kõige rohkem lauale panna, siinsamas Papsaares, kus praegu tormiline kinnisvaraarendus kergitab maju nagu seeni.