Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiina Rahvavabariigi keskvõimul on juba aastakümneid hammaste vahel vähemalt kaks pähklit, mida ta pole suutnud katki hammustada – Taiwan ja Tiibet. Seejuures tundub, et kui Taiwani allutamiseks puuduvad Pekingil igasugused reaalsed vahendid (jõhker sõjaline interventsioon välja arvatud), võib Tiibeti ajapikku ikkagi oma pilli järgi tantsima õpetada. Ainus tee selleks on investeerida Tiibetisse – niipalju, kui võimalik.
Viimasel aastakümnel (täpsemalt aastatel 1994-2005) keskendas Peking oma jõupingutused sellele, et lõpuks ometi Lhasaga, Tiibeti pealinnaga, normaalne transpordiühendus luua. Ehkki Tiibeti nõrguke eksiilvalitsus keskvõimu ettevõtmist visalt hukka mõistis, sai uus raudtee mullu 1. juulil valmis ja on siiani praktiliselt ainus niit, mis mägipiirkonda ülejäänud Hiinaga ühendab. Maksma läks see koletu summa, 65 miljardit jüaani (umbes 6,5 miljardit eurot).
Nüüd kavandatakse Tiibetisse uut “sissetungi”: Peking on juba eraldanud 100 miljardit jüaani (10 miljardit eurot), mille toel plaanib Tiibetisse 2010. aastaks rajada 180 kaasaegset infrastruktuuriobjekti (vee- ja kanalisatsioonijaamad, telefoniühenduseks vajalikud seadmed ja hooned, olemasoleva raudtee pikendamine jne).
Ehkki Tiibet oli läinud sajandil faktiliselt iseseisev riik (1913-1951), on tema eksiilvalitsus suuresti formaalne ja maailmas tunnustamata. Kui hiinlased Tiibeti iseseisvumispüüded 1959. aastal relvade jõul julmalt maha surusid, läks pagulusse dalai-laama, keda peetakse tiibetlaste vaimseks juhiks. Ehkki Peking pakkus dalai-laamale hiljem võimalust Lhasasse naasta, lükkas usujuht selle ettepaneku tagasi, sest oleks pidanud avalikult loobuma Tiibeti iseseisvustaotlustest.
Umbes 14 miljonit tiibetlast elab väga hajutatult, nad tegelevad enamasti karjakasvatuse ja põllumajandusega ning nende haridustase on madal. Kuigi püütakse ühte hoida usutunnistuse alusel, on tiibetlaste sulandumine üha suureneva hulga nn pärishiinlaste hulka ilmselt paratamatu. Juba praegu on tiibetlased oma kodumaal vähemusse jäänud ja moodustavad sealsest elanikkonnast erinevatel andmetel vaid 40-45 protsenti.
On selge, et Taiwaniga Peking niimoodi käituda ei saa.
Esiteks on Taiwan Mandri-Hiinast merega eraldatud, teiseks on taiwanlaste eneseteadvus ning poliitiline teadlikkus tublisti kõrgemad, kolmandaks seisavad Taiwani selja taga juhtivad suurriigid, eeskätt USA. Ja kui Peking prooviks umbsõlme lahti raiuda, tähendaks see paratamatult tülliminekut selle maailma vägevatega. See on aga asi, mida Hiina ei soovi.
Kuuldavasti olevat dalai-laama juba pikemat aega mitte just parima tervise juures, poliitilistes kuluaarides sosistatakse tema peatsest lahkumisest parematele karjamaadele. See aga tähendab, et tuleb hakata valima uut usujuhti. Peking kavatseb selles valimises tingimata üpris valjusti kaasa rääkida.
Kui järgmine dalai-laama tõepoolest Pekingi marionetiks muutub, võib Tiibeti tulevikule jämeda musta kriipsu peale tõmmata.