Kuidas Pärnusse kerkis Lydia Koidula ausammas

Amandus Adamsoni loodud Lydia Koidula ausamba avamine 1929. aastal. Olaf Esna erakogu

FOTO: parnupostimees.ee

Näib, et meie kunagisele linnaarstile dr Jaan Kukele meeldis rajada ausambaid ja neid avada. 16. juulil 1922 avas ta Vabadussõjas langenutele ausamba, mille ehitamiseks moodustatud komisjoni ise kuulus.

Juba 1923. aastal loodi Kuke algatusel toimkond Pärnusse Lydia Koidula ausamba püstitamiseks. Toimkonna esimees oli loomulikult dr Kukk, liikmeteks ühisgümnaasiumi direktor Oskar Mälk ja õpetaja August Rööp, advokaat ja kaks korda linnapea olnud Hendrik Soo, A. Hansen ning J. Eltermann, kes peagi Pärnust lahkus. Hiljem lisandusid toimkonda veel Oskar Kask, J. Estam, H. Viitaek, G. Maurer, J. Järv ja A. Jürvetson.

Kuna iseseisvat juriidilise isiku õigustega seltsi asutada ei tahetud, siis tegutseti Pärnumaa rahvahariduse seltsi egiidi all. Kui see selts 1926. aastal likvideerus, koliti Pärnu Eesti kooliseltsi hõlma alla.

Kõigepealt paigaldati toimkonna algatusel tahvel Ülejõel majale, kus J. V. Jannsen oma tütre Lydiaga elas. Toimkonna palvel ristis linnavolikogu Tallinna – Posti tänava J. V. Jannseni tänavaks.

Esimesed kolm tegevusaastat kogus toimkond raha: rahvalt tõid korjandused üle 600 000 sendi, riigivanem annetas 200 000 senti, peod ja annetused lisasid omakorda umbes pool miljonit senti.

Prügi platsi alla

Raha rahaks, aga ausammast ennastki oli tarvis. Kuue kunstniku esitatud kavandist jäädi pärast mitmekordset kaalumist Amandus Adamsoni oma juurde. Kergesti ei läinud ka ausambale koha leidmine. Juba siis toimis ürgugrilik aksioom: on ainult üks õige otsus ja mustmiljon valesid. Kusjuures õige otsus ei vajagi tõestamist, vaid valed otsused tuleb pihuks ja põrmuks teha.

Kõigepealt taheti kuju paigutada Endla teatri ette, kuid leiti, et see koht jääb liiga kitsaks. Järgmine koht oli plats linna võimla kõrval, kus praegu seisab Oscar Brackmanni büst, veel pakuti Vana parki jne.

Alles 1928. aastal jäi linnavalitsus lõpuks vana vallikraavi otsa ehk Illusiooni platsi juurde.

Volikogu kinnitas sama aasta juunis linnavalitsuse otsuse, kuigi veel siiski pakkus linnavolinik Karu endiselt Endla-esist platsi, aga samba püstitamise toimkond seda ei soovinud.

Kino Illusioonile oli juba 1925. aastal antud käsk plats puhtaks teha 1927. aasta 1. maiks. Ausamba ümber oleva väljaku kujundasid arhitektid E. von Wolffeldt ja A. Nürnberg.

Eelnevalt ehk 1928. aasta novembris kuulutati kohalikes lehtedes, et veel on mõni nädal aega vedada prügi Illusiooni platsile, ja südalinna majaomanikud kasutasid agaralt soodsat juhust prügikastide tühjendamiseks.

Itaalia pronks Pärnu parki

Lydia Koidula kuju valati pronksist Itaalias Biscoia linnas. Sealt toimetati skulptuur Livorno sadamasse, kust reisis laevaga Hamburgi, sealt omakorda teise laevaga Tallinna ja rongiga Pärnusse.

25 puuda raske ja 7,5 jalga pikk kuju ladustati raudteejaamas Pärnu majanduse ühisuse aita. Dr Kuke eestvedamisel tutvustati kastis olevat taiest lehemeestele ja muudele huvilistele. Professor Adamsoni tööd väärtustati 300 000 margaga, kuju valamine ja ümber poole Euroopa vedamine läks maksma üle 350 000 marga.

Skulptuurialune graniit telliti Soomest. Üheksa jalga kõrge ja üheksast tükist koosnev alus kaalus 2000 puuda ja läks koos veokuludega maksma samuti 300 000 marka. Nagu kujugi, valmis alus 1927. aastal, kuid jäeti hoiule Helsingi sadamasse ja toodi Pärnusse alles 1928. aasta kevadel.

Ausamba paigaldamine, purskkaevu basseini valamine ja väljaku korrastamine toimus 1929. aastal. Platsi kaunistas lilledega linna ülemaednik Treimann.

Skulptuuri avamine

Koidulauliku skulptuuri pidulik avamine toimus 6. juunil 1929. Veidi peale keskpäeva tulid kohale vabariigi valitsuse esindajana majandusminister A. Oinas koos linnapea O. Kase ja teiste ametlike isikutega. Avasõnad ütles dr Kukk ja palus valitsuse esindajal kuju kattest vabastada ning linnapead ausammas vastu võtta.

Minister sai ülesandega hakkama ja seepeale mängis orkester ”Eestimaa, mu isamaa“. Nüüd selgitas minister Koidula tähtsust Eesti rahvale, sõna sai linnapea Kask, kes tänas toimkonda ja linnakodanikke, kes olid linnale nii kauni kuju soetanud.

Tervitasid veel haridusministeeriumi nõunik Gottlieb Ney ja sõjameeste nimel kolonel V. Marder. Lõppsõnas tänas taas kord kõiki toimkonna esimees dr Kukk.

Orkester mängis ja koor laulis jälle ”Eestimaa, mu isamaa“. Kolmveerandtunnise tseremoonia järel valgus rahvas laiali.

Samal päeval kell 16 algas täis kiilutud Endla teatris pidulik aktus. Laval seisis loorberipottide vahel L. Koidula büst.

Aktuse avas orkester Voldemar Tago taktikepi all. Järgnes eesti-soome kirjaniku Aino Kallase kõne, milles anti lühiülevaade poetessi elust ja loomingust. Kallas arvas, et Koidula viimne soov – puhata kodumaa mullas – tuleks teoks teha. Siis laulis Viktor Krull ja Liina Reiman etles mõned Koidula isamaalaulud.

Pikemalt ja huvitavamalt kõneles Friedebert Tuglas ning hindas Koidula teeneid Eesti kirjanduses. H. Meri juhatusel laulis Helikunsti seltsi segakoor Koidula sõnadele tehtud laule.

Lõpuks said sõnajärje tervitajad: eespool juba mainitud Ney, Tartu ülikooli poolt professor S. Talvik, sulesepp ja ajakirjanik Georg Eduard Luiga Estonia poolt ning rida naisorganisatsioonide ja seltside esindajaid.

Lõpuks tänas dr Kukk kõiki, kes samba ehitamisele olid kaasa aidanud. Tänusõnadeta ei jäänud ka skulptor professor Amandus Adamson, kes samuti oma viimaseks jäänud töö avamisel viibis. Kahe ja poole tunnine aktus lõpetati hümniga.

Hambaraha poetessi ümbermatmiseks

Pärast ausamba avamist lõpetas tegevuse selleks moodustatud toimkond. Aruande kohaselt oli toimkonnal sissetulekuid 1 360 053 senti.

Sammas koos purskkaevu, seda ümbritseva müüri ja muude kulutustega läks maksma 1 350 053 senti. Ülejääk ehk 10 000 senti annetati L. Koidula põrmu kodumaale toomise kapitali asutamiseks naisliidule. Toimkonna nimel tänas dr Kukk ajalehtede kaudu kõiki kaasa aitajaid.

Kui aga vaadata, keda Eesti pea- ja peaga linnad Pärnu suure tütre ausamba avamisele saatsid, siis tundub, et meie peale vaadati pika hambaga, sest Pärnu muudkui avas sambaid.

Poetessi ausammast saadeti avama majandusminister, kes Pärnus kohtus oma õemehe Tuglasega. Tartu vaimu sobis esindama arstiteaduse ajaloo professor ja leeprauurija, kel oli küll Pärnus elamine ja perekonnas noorluuletaja Heiti Talvik.

Vabadussõja lõpust on möödunud kõigest 87 aastat ja kilulinlased kuulutasid äsja välja järjekordse ausamba kavandite võistluse. Küllap nad selle umbes paarisaja aasta pärast valmiski saavad, aga enne tipivad Tallinna lahe tonte täis. Aega läheb, aga asja saab.

Tagasi üles
Back