Salapärane ja helisev poetess Marie Under

Pühapäeval kell 19 mängib teater R.A.A.A.M Endla suures saalis Merle Karusoo ja Raimo Passi lavastust “Under”, kus nimiosas näitleja Katrin Saukas.

Lavastus on kirjade, päevikute, mälestuste ja dokumentide põhjal lugu Eesti esimesest professionaalsest luuletajast. Underit aitavad ilmutada tema kaasaegsed: Eduard Vilde, Ants Laikmaa, Friedebert Tuglas, Artur Adson, keda mängivad Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter.

Katrin Saukas, mängite etenduses Marie Underit. Kas tegemist on keeruka isiksusega?

Ma ei ole Marie Underit reaalselt näinud. Ei osanudki näha tahta, sest minu staatus nõukogude ühiskonnas ei lubanud mind isegi sotsialismimaadesse. 1940. aastatel küsis Under, kuidas elada saja-aastaseks. Keegi ei osanud vastata. Kuid ta võttis elada ja pidas vastu 97 aastat. Lahkumine oli 1980, kui mina lõpetasin Panso-kooli. Võib ju nii öeldagi, et ta elas oma kaasaegsed üle. Kuid kunagi ei saa me päriselt teada, missuguse hinnaga.

Tundub, et Marie Under oli inimene, kes võttis elu täie rinnaga, hillitses hinge tärkava elu juures, märatses reetmist taibates, puhkes õide, kui arm meeli puudutas. Tema “Jõulutervitus 1941” on kui kogu rahva manifest.

Artur Adsoni “mustas märkmikus” on palju Underi lapsepõlve mäletamisi, mis loovad pildi juba väga väikesest isiksusest. Aga põnev on see, et seda aega pole Under ise värsivormi pannud. Tema tekstid - saksakeelsed - saavad alguse armumise ajast. Joonealuse tõlke abil sain neist aimu, väga mitmed neist on hästi huvitavad.

Seltskonnas oli Underil ilmselt mitu nägu, tema vaimuilm võimaldas tal mitmesugune paista. Omaette olles võis ta hääle kaotada, mõtted ja sõnastused helisesid seespool. Ta nautis üksiolemist. Suurema osa elust elas ta ju väga väikestel pindadel koos oma pere, laste, vanemate, õe ja venna perega.

Mis muudab teie jaoks Underi natuuri põnevaks?

Marie Under on Jäära tähtkujus sündinud, mis tähendab, et teeb kiirelt otsused ja on pärast nendega kimpus. Ainult oma loomingus on ta väga põhjalik ja punktuaalne. Ei ole leidnud ühtki dokumenti, kus Under oleks kaevanud oma elu üle. Kui imeliselt võtab ta kanda oma armumiste koormad!

Teate, et Under on tõlkinud vähemalt 19 näitemängu, et Ibseni “Peer Gynti” tõlkimiseks õppis ta ära norra keele? Saksa keel oli tal lapsest saati suus, prantsuse keelt hakkas ta õppima Moskvast naasnuna, vene keel oli tsaariajal ju riigikeel.

Marie Underi arhiiv kirjandusmuuseumis on suur. On alles Artur Adsoni kirjutatud päevaraamatud, kus üsna täpselt üles kirjutatud elatud elu; Friedebert Tuglase mälestused, Ants Laikmaa kirjavahetus Marie Underiga ja Endel Nirgi monograafia Laikmaast.

Alles on Eduard Vilde kirjad Underile - võiks ju kirjutada mitu lavalugu. Kuid et mind huvitas kõik ja korraga, siis ongi nad ühes näitemängus koos. Kolme tunniga terve elu. Kõik sündmused sinna muidugi ei mahtunud.

Marie Underi ja kõigi teiste suurte põgenemine venelaste eest Eestist, jääjate Siberisse saatmine, tapmine ja vaimne sandistamine on sündmused, mis jäävad lainetama veel mitu põlvkonda. Ma ei teagi mõjusamat vahendit kui ikka meelde tuletada, mäletada neid uhkeid unistajaid, kes vana testamendi leviitide kombel kanaarilinnuna meie elupäevi kirkana hoiavad.

Küllap selleks, et nautida lausujate ütlemisi ja tarkust, ei pea teadma tema öösärgi nööpide arvu.

Kas etenduses kuuleb ka Underi värsse?

Jaa. Näitemängus on Underi värsse ja ballaade, aga mitte terviklikul kujul. Loodan, et need ei koorma. Ma ise pean Underi loomingust väga ja valik on minu lemmikutest.