Linnalegendi lõpp: Pärnut ei pommitanud britid

B-25 – kahemootoriline kesktegevusraadiusega pommitaja. Ameeriklased tootsid neid ligi 10 000 masinat ja punavägi kasutas neid lennukeid ka Tallinna kohal. Arhiiv Foto: parnupostimees.ee

Pärnu Postimehe ajakirjanduslik juurdlus jõudis seisukohale, et 1944. aasta septembris pommitasid Pärnut ja muutsid selle kesklinna varemeteks ikkagi punalendurid, mitte britid. Sellegipoolest ei ole linnalegendi sünni põhjused lõplikult selged.

Esimest korda ilmus artikkel pealkirjaga ”Inglased pommitasid Pärnut“ Feliks Männi kirjutatuna Pärnu Postimehes 8. juulil 1994. Autorile oli näppu hakanud Pärnu Päevalehe toimetaja (1936-1940) Karl Eerme mälestusteraamat ”Päevata päevad ja ööta ööd“, kus Eerme kirjeldab, kuidas põgenikelaagris leidis prügimäelt 1949. aasta maailma almanahhi. Sealt sõjasündmuste kronoloogiast lugenudki ta, et 23. septembril 1944 ”In Estonia British planes bombed the port of Pearnu“.

Kuigi Mänd kutsus artiklis sõjasündmuste kaasaegseid jagama oma mälestusi neist aegadest, ei ilmunud brittide pommitamise teemal aastaid ridagi.

Linnalegendist faktiks

Vaikielu ei takistanud aga linnalegendi suulist sündi ja aastatuhande vahetuse paiku jõudsid brittide teod taas Pärnu Postimehesse.

Brittide pommireidi mainisid oma artiklites ajakirjanik Tõnu Kann ja siinkirjutaja – pagulase mälestustest pärit kirjeldus hakkas igasuguse kontrollimiseta muutuma ajaloofaktiks.

Briti lennuväe pahateod tõusid päevakorda taas eelmise aasta lõpul, mil Ühispanga juurde paigutatud veduri selgituskirjas oli mainitud Pärnu linna ja raudteejaama pommitamist punase lennuväe poolt. See tõi toimetusse mitme ajaloolembese lugeja protestid, et kuidas nii, kui tegelikult korraldasid hävitustöö inglased.

21. detsembri 2006 Pärnu Postimehes ilmus Olaf Esna kirjutis ”Kuidas Endla teater ilmasõjas maha põles“ ja seal kohtasime täpset tsitaati Eerme raamatust.

Kuna sellel tsitaadil on edaspidi oluline osa, siis olgu see veel kord sõna-sõnalt ära toodud: ”Augsburgi põgenikelaager oli selles mõttes paljudele meestele meeldiv laager, et selle külje all asuva Messerschmidti lennukitehaste lennuväljadel oli hulk ameeriklaste purustatud lennukeid. Õieti öeldes ei kutsunudki mind Messerschmidti lennukirusud niipalju enese juurde kui nende lähikonnas asuv prügimägi, mida DP (displaced person – ümberasustatud isik –KV) keeles nimetati ”Trumani poeks“.

Järjekordsel jalutuskäigul kaaslastega prügimäele leidsin saksakeelsete vanade raamatute juurest sületäie ingliskeelseid raamatuid ja ajakirju. Teiste seas oli seal paks raamat ”The World Almanack 1949 and Book of Facts“.

Mind köitsid almanakis avaldatus sõjakroonika leheküljed. See oli enam kui viiekümneleheküljeline tiheda petit-kirjaga kroonika Teise maailmasõja sündmusist 1943. aasta detsembrist kuni 1944. aasta detsembrini.

Silmad otsisid pisikirjast 23. septembrit, mu kodumaalt lahkumise päeva. Paarikümnerealises ülevaates selle päeva kohta märgiti lakooniliselt: ”In Estonia British planes bombed the port of Pearnu.““

Sama artikli sissejuhatuses kirjutas Esna: ”Mälestused on küll üks ilukirjanduse alaliike, kus autor paneb sündmused vahel kirja nii, nagu need tema arvates võisid olla. Miks oleks kunagine Pärnu Päevalehe toimetaja (1936-40) pidanud niimoodi toimima?“

Etteruttavalt olgu öeldud, et Esna retoorilisele küsimusele mul vastust leida ei õnnestunud. Oma elu elama hakanud linnalegendiga aga tuli midagi ette võtta.

USA Kongressi raamatukogu

Maailma almanahhi ja faktiraamatut avaldatakse Ameerika Ühendriikides tänaseni. Kunagi kinkisid USA Tallinna saatkonna esindajad ühe aasta köite ka Pärnu Postimehele, kuid kahjuks on raamat jalad alla võtnud.

Nii otsustasingi pöörduda kõigepealt USA Kongressi raamatukokku. Selle pealugemissaalil on teenistus, mis viie tööpäeva jooksul vastab elektronkirjadele üle maailma.

Tõlkisin ülaltoodud väljavõtte inglise keelde ja saatsin teele. Täpselt viiendal päeval sain vastuse pealugemissaali töötajalt Abby Yochelsonilt.

Yochelson kirjutas, et Teise maailmasõja sündmuste kroonika on peatükis ”Memorable Dates“. Igal sõja-aastal on Teise maailmasõja osa ja üldosa. 23. septembri 1944 kohta on kirjas: ameeriklased võtsid Saksamaal Stolbergi, liitlased vabastasid San Marino, San Marino pealinna.

22. septembri puhul on mainitud Eestit: India väed okupeerisid Itaalias San Marino linna, Vene väed okupeerisid Tallinna, Eesti pealinna.

Erinevalt Eerme kirjutatust ei ole igale sündmusele pühendatud 20 rida, samuti pole kronoloogia pikkus 50 lehekülge.

Igaks juhuks kontrollis Yochelson ka 1948. ja 1950. aasta almanahhi, kuid nendegi sisu ei langenud kokku Eerme kirjeldatuga.

Seega võime ilma suurema kahtluseta öelda, et ainus, mis Karl Eerme jutus peab paika 1949. aasta maailma almanahhi ja faktide raamatu kohta, on selle olemasolu.

Brittide pommirünnakut Pärnule pole Ameerika almanahhi järgi kunagi olnud.

Siin võikski panna punkti, kuid huvist uurisin edasi.

Teise maailmasõja sündmuste kronoloogiad

Ülemaailmses Interneti-keskkonnas leidub kümneid Teise maailmasõja sündmuste kronoloogiaid nii inglise kui saksa keeles. Kitsendades otsingut Euroopaga, jäi näppu järgmine.

”Chronology of World War II“ osutus kõige detailsemaks meid huvitavas küsimuses.

22. september 1944: nõukogud vallutasid Tallinna, Eesti pealinna.

23. september 1944: Nõukogude väed Eestis jõudsid Läänemereni Pärnu juures.

See oli ainus silma jäänud kronoloogia, kus üldse on Pärnut mainitud. Tõsi, Läänemereni jõudsid nõukogud juba päev varem, olles vallutanud Tallinna.

26. septembri puhul on täheldatud, et Nõukogude väed okupeerisid Eesti. Ja see on kõik.

Tasub panna tähele, et üheski lääne käsitluses ei ole juttu Eesti ”vabastamisest“, ikka vaid okupeerimisest.

Millega tegelesid neil päevil Briti kuninglikud õhujõud (RAF), mis Eerme mäletamist mööda pidanuks olema Pärnu kohal?

Kronoloogiate kohaselt pole siin kaksipidi arvamust: 22. ja 23. septembril 1944 korraldas RAF öiseid pommitusreide Münsterile ja Neussile (Aachenist ida pool). Teine oluline sihtmärk oli Dortmund-Emsi kanal. Kõik sihtmärgid olid oi kui kaugel Pärnust!

Ma ei andnud veel alla ja võtsin ühendust Briti kuninglike õhujõudude muuseumiga.

Selles muuseumis on peale sõjaaegse lahingutehnika säilitatud kõik, mis puudutab RAFi tegevust. Sõjaaegses lendude kronoloogias pole vähimatki märget Pärnu kohta (vt British Military Aviation in 1944).

Tühjade kätega jäin ka pärast Briti Imperial War Museumi kodulehe puistamist.

Seoses Tallinna märtsipommitamisega on räägitud Inglise või Kanada instruktorite osalemisest Nõukogude lennuväe pommitusreidil, on viidatud ühe pommitaja De Havilland Mosquito allatulistamisele.

De Havilland Mosquito lennukitele on pühendatud väga põhjalik veebilehekülg www.mossic.org, kus on põhjalikult kirjas nende lennukite sõjatee, millest ükski ei viinud Tallinna ega Pärnu kohale.

Muide, Internetis on veel üks huvitav foorum, nimelt Luftwaffe and Allied Air Forces Discussion Forum, kus on üleval küsimus: Did British planes bomb Pärnu, Estonia Sept 23, 1944?

Keegi Kari Lumppio küsis sellel leheküljel sama, mis huvitab meidki: kas selles legendis on tõde?

Talle vastas Juha, kes viitega Middlebrooki ja Everittsi ”The Bomber Command War Diaries“ (1987. aasta trükk) kinnitas, et 22.-25. septembrini 1944 britid Pärnut küll ei rünnanud. Bomber Commandi alla kuulus Teise maailmasõja ajal kogu Briti pommituslennuvägi.

Asjatundliku kommentaari Pärnu pommitamise küsimusele on lisanud keegi Laurent Rizzotti: ”See oleks väga kauge missioon Briti lennukitele. Ma ei näe, kuidas nad saaksid jõuda Eestini, lendamata üle Rootsi, ja see oleks kindlasti jätnud kuhugi oma jälje. Ja see ei sobi pommitajate ja rannavalve tavaliste missioonidega.

Kõige tõenäolisemalt olid öösel rünnanud pommitajad Nõukogude omad, võibolla USA või Briti päritolu. 1944 oli nõukogudel märkimisväärne ööpommitajate jõud ja nad pommitasid kevadel teiste linnade kõrval Helsingit, Narvat ja Tallinna.

Selline ”taktikaline“ pommitamine on sarnane pigem tavalistele nõukogude ööreididele kui Briti operatsioonidele.“

Briti jälg

Vaatame, kui tõenäoline võiks olla Rizzotti väide USA või Briti päritolu lennukite kasutamisest Eesti kohal. Ilmselt tooksid huvilistele üksjagu rohkem selgust kaks raamatut: Asher Lee ”The Soviet Air Force“ ja Robert A. Kilmarxi ”A History of Soviet Air Power“.

Nende raamatute puudumisel kasutan Wichita ülikoolist dr George W. Collinsi tööd ”Soviet Air Power and Victory in World War II“.

Collins kirjutab, et juba 1941/42. aasta vahetusel said nõukogud aru massiliste õhurünnakute olulisusest, sest ülekaal õhus oli eelduseks edukaks maismaarünnakuks. Detsembris 1941 oli õhus ülemvõim Moskva ümbruses nõukogude käes ja aeg vastupealetungiks küps.

Saksa allikad kinnitavad, et pärast 1942. aasta kevadet märgati Briti ja USA päritolu lennukeid Leningradi ja Kubani rindel. 1942. aasta algul pakuti Stalinile Anglo-Ameerika pommitusüksusi, mis 1943. aastast oleksid olnud tegevusvõimelised. Poliitilistel põhjustel lükati pakkumine tagasi ja sooviti vaid lennukeid. Sellest on kirjutanud Generalleutenant Walter Schwabedissen ”The Russian Air Force in the Eyes of German Commanders“, kellele Collins ka viitab.

Siinkohal on oluline tõik, et Stalin ei tahtnud näha liitlasi võitlemas idarindel, sest muidu pidanuks hakkama vallutatud territooriume jagama.

2. septembril 2004 ilmus Eesti Ekspressis Tarmo Vahteri artikkel ”Stalini kotkas“ erukindralpolkovnik Vassili Rešetnikovist, kes osales Tallinna pommitamisel.

Sellest kirjutisest teame, et 9. märtsil 1944 olid Tallinna kohal ka Ameerika pommitajad B-25, kuid mehitatud nõukogudega.

Rešetnikov eitas kategooriliselt Inglise või Kanada instruktorite osalust, kuna õpetajaid oli neil endilgi küllaldaselt. Nii muutub jutt Ülemiste järve juures alla kukkunud Mosquitost, mida piloteeris Kanada kommunistist naiskapten, üsna naeruväärseks.

Küll rakendati Tallinna kohal uut pommitamistaktikat, mille töötas välja Briti pommituslennuväe marssal Arthur ”Bomber“ Harris. Ta uskus, et tsiviilobjektide ja elanike pommitamine aitab lühendada sõda ja selleks tuleb rakendada ”pommivaipu“ (”area bombing“), mille käigus suur hulk pommitajaid külvavad teatud territooriumi üle pommisajuga. Jõhkramaid näiteid on Dresdeni maatasa tegemine 1945. aasta veebruaris. Sakslased nimetasid neid õhurünnakuid terrorirünnakuteks.

Paraku olid punakotkad siiski kehvemad briti kolleegidest ja õhutõrje kartuses viskasid pommilaadungid sageli kuhu juhtus. Nii jäi 1944 efekt saavutamata Helsingi puhul. Täiel määral ei õnnestunud ”pommivaipadega“ katta ei Narvat, Tallinna ega Pärnut. Kuigi purustused olid suured, võinuks tagajärjed olla veelgi katastroofilisemad, kui venelased olnuks Harrise usinamad õpilased.

Andres Valdre ”Air Raids on Estonian Towns“ kohaselt oli viimane õhurünnak 21. septembril 1944 Tallinnale. Pärnus purustati 931 maja, 50 protsenti hoonestusest vanalinnas, hävis 31,8 protsenti kasulikku pinda, kuid linn jäi.

British Bomber Command kaotas ilmasõjas üle 57 000 mehe ja tuhandeid lennukeid, tapeti üle 600 000 Saksa tsiviilisiku, purustati kuus miljonit maja.

Ajaloolase Meelis Maripuu arvates on Teise maailmasõja ajal Eestis toimunud sõjategevuses ”Briti jälge“ otsivad harrastusajaloolased Jüri Liim jt ”tondipüüdjad“, teema põhjalik uurimine aga ei tasuks nähtud vaeva.

Stalin suri 1953 Kuntsevos, Marssal Harris 1984 Lõuna-Aafrikas. 1992. aastal püstitati Londonis Trafalgari väljakule Harrise kuju, mis vähem kui ööpäeva jooksul mäkerdati ära punase värviga. Niivõrd vastuoluline oli ta Teise maailmasõja väejuhina.

Pärnu ilme muutsid septembris 1944 tundmatuseni ikkagi Nõukogude armee punakotkad. Britid oleks kogu linna minema pühkinud. Miks oli Pärnu vallutamise künnisel vaja purustada sõjaliselt tähtsusetu ja sakslastest maha jäetud õhukaitseta linn? Vastus sellele küsimusele peitub Venemaa arhiivides.