Maalimine on kunstnikule nagu jooga

“Meid ümbritsevad liikuvad ja värvilised mustrid. Mustri sees on omakorda muster. Meiegi oleme mustrid,” ütleb Pusa. Foto: Silja Joon

Pärnus tegutseval maalikunstnikul Pusal oli mullu Eestis kolm isikunäitust, sel aastal kavandab ta järgmist kolme. Ent Pusa õpilased tunnevad teda hoopis kui kunstiõpetaja Piret Bergmanni.

Pusa on kunstniku-, täpsemalt hüüdnimi, mida Piret on kaasas kandnud lapsest saati. “Olen sellest nimest püüdnud mitu korda lahti saada, aga pole õnnestunud,” lausub sõbralike ja soojade silmadega noor naine. Kuigi perekonnanime on ta kaks korda vahetanud, on Pusa visalt püsinud.

“Olin umbes aastane ja mulle ei kasvanud eriti juuksed pähe. Vanematel oli lõbus mind Pusaks kutsuda. Lasteaias sain ma täid ning täitõrje järel hakkasid juuksed võimsalt kasvama ja olid alatasa segamini. Nii õigustas minu hüüdnimi ennast ja jäi eriti püsima,” meenutab kunstnik nimelugu.

Piret Bergmann on 30aastane ja elanud Pärnus 11 aastat. Ta on tegelikult maatüdruk ja kasvanud üles Noarootsis, lõpetanud Noarootsi gümnaasiumi ning Academia Grata, kui see veel kunstiakadeemia Pärnu filiaalina tegutses. Noarootsi on aga väike koht, mis kinkis kireva ja vaba lapsepõlve, mida naine sooviks oma lastelegi. Piretil on kaks last: viieaastane tütar Frida ja kolmene poeg Jakob.

Pärnusse kunsti õppima

Noarootsi ajast pärineb Pireti rootsi keele oskus. Keskkoolipäevil õppis ta aasta Rootsi Vadstena-nimelise väikelinna koolis, mis on tuntud Püha Brigitta sünnilinnana. Vadstenas elas Piret otse kloostri müüri taga ja pühakumaagia läks talle hinge: Brigitta sümbol ripub nüüdki amuletina kaelas.

Kunstniku kiiks ilmnes Piretil varakult, ta joonistas nagu paljud tüdrukud ja käis kunstiringis. Rootsis süvenes see huvi ning seal tegi ta koguni oma elu esimese pastellmaalide näituse. Noarootsis pälvis Piret Ants Laikmaa noorte kunstipreemia. See innustas veel rohkem pühenduma.

“Aga minu emale oli see üllatus, tema minus kunstnikku ei näinud,” mõtiskleb ta.

Gümnaasiumidiplom taskus, sõitis Piret Rootsi. Tööle ja õppima. “Suvi sai läbi ja minul tekkis tunne: tahaks ikkagi Eestisse tagasi. Ema helistas, et Pärnus avatakse uus kunstikool, katsed on paari päeva pärast. Mõtlesin, et olen Pärnus aastakese,” räägib Piret-Pusa.

Grata kooli esimesel aastal näisid kunstnikuks pürgimise ideaalid pimestavad ja õppida oli palju. Selle kõrval tundus tühine mõelda, kas üürikorteris sooja vett on.

Esmalt joonistas Pusa kriitpastellidega peamiselt naisakte. Proovis eri materjale. Mõtted liikusid ja käsi hakkas neid teostama. Vaikselt tekkis teadmine: jah, seda ma tahaks teha. Kooliajal ja pärastki pidas Piret rahateenimiseks Pärnus igasuguseid ameteid: oli poemüüja, baaridaam, tegeles puuetega lastega, töötas fotoäris, tegi riskiperede lastele kunstiringi. Muist ameteid hävitas viimasegi ideeotsa, osa kinkis kogemusi.

Kunst sünnib ateljees

Miks Pärnusse jäite? “Ikka armastuse pärast,” vastab Piret õnnelikul näol. Abikaasa Janno Bergmann on sama kunstikooli kasvandik. Paljudel koolikaaslastel on praegu lapsed ja see liidab gratalaste seltskonda uuel moel.

Kunstnikuna leiab suvepealinnas tööd küll. Praegu juhendab Piret huviringe: kõige väiksemate laste loomingulised ringid tegutsevad Kuninga tänaval ja Koidula gümnaasiumis. Väikeses vabakoolis on ta põhikooli vanema astme kunstiõpetaja, kunstikoolis annab kompositsioonitunde.

Piret tunnistab, et tal oleks tööd rohkemgi, aga siis ei jääks aega maalida. Ja õpilasi tahaks hästi juhendada.

Piretil on omanäoline kunstnikukäekiri. See ei ilmutanud ennast kohe. Kui lapsed järjest sündisid, siis ta ei maalinud. “Aga mõtlesin hästi palju,” meenutab Piret. 2007. aastal õnnestus tal saada kunstnike majja ateljee. Poeg Jakob mängis toanurgas ja Pusa maalis.

“Mind huvitavad seosed eri elementide vahel, nii mikro- kui makromaailmas. Näiteks kui võtta raku tasand, ümbritsevad meid liikuvad ja värvilised mustrid. Mustri sees on omakorda muster. Meiegi oleme mustrid,” mõtiskleb kunstnik.

Pusa teab oma eesmärki: tahaks kunsti teha. Maalimine on talle nagu jooga. Hommikul viib lapsed lasteaeda ja enne koolitundidesse minekut läheb ateljeesse. Ta paneb esmalt kavandile põhimotiivid ja kui asub neid lõuendile kandma, hakkab muster maalimise käigus ennast ise looma. Mõne tööga tuleb maadelda mis hirmus. Pusa kasutab akrüülvärve, sest need kuivavad kiiresti ja sobivad tehnikaga.

Pildid on värvikad ning omanäolised, neid ostetakse päris hästi. Linnaruumiski tunneb need ära: kui sõidate mööda spordihallist, paistab läbi klaasakende punase koloriidiga hiigelmaal “Lõim”.

Hakkaja naine

Pusa töödele on antud isesuguseid hinnanguid. Mõni leiab, et need on lasteraamatute illustratsioonide moodi, dekoratiivsed, päikeselised. Mõni väidab, et idamaised. “Vaatajad leiavad minu töödest seda, mida nad tahavad sealt leida,” nendib kunstnik.

Vahepeal teeb Pusa arvutiga tööd. Tema kujundatud on Kihnu Virve “Mere peo” plaat ja algklassilaste valemivihikud. Juba aastaid on ta joonistanud Minibeebi firma lasterõivastele tegelasi.

Raamatute kirjutamisega tegi Pusa algust pärast tütre sündi. Ta ütleb, et igasuguseid lugusid on tal alati peas liikunud. Esmalt .sündis “Nuuskuri värviraamat”, siis lasteraamat “Öö lugu”, mis võitis 2006. aastal kultuuriministeeriumi “Põlvepikuraamatu” konkursil kolmanda koha.

Raamat “Eesti” on veel käsikirjas ja alles ilmumas, seegi on “Põlvepikuraamatu” eriauhinna pälvinud. Juba on trükimusta näinud “Robot Leo”, mis on riimitud looga raamat. Pusa on need kõik ise kirjutanud-kujundanud.