Toomas Alatalu: Välispoliitika pole mängimiseks

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Eriti väike- ja piiririigi oma. Viimasel kaheksal kuul on aga mängu tihti lubatust rohkem olnud ja praegugi teevad Eesti erakondadest ühe liidrid jätkuvalt avaldusi, mis kahjustavad teise erakonna tegelaste šansse ja mainet Brüsselis. Tüli põhjus on hoopis idarindel tehtud käigud, ent kuna seal on tagasitegemine eluohtlik, üritatakse teineteist üle trumbata läänes.

Igal juhul tähendab see Eesti positsioonide nõrgestamist. Ehk lõpetame kemplemise? Kirjatüki teine mõte on anda tõelähedasem pilt viisaskandaalist, võrreldes sellega, mida mõni pealinna ajakirjanik avalikkusele jõuliselt peale surus.

Meenutan, et Eestis on algusest peale võimul olnud koalitsioonivalitsused ja kuna suuremat osa välispoliitikast toimetab kaks ministeeriumi, kuulub välisministri portfell ühele ja kaitseministri portfell teisele erakonnale. Nii oli isegi Siim Kallase – Edgar Savisaare valitsuse päevil, kui Keskerakonna valduses oli kaitseministri portfell.

Kuigi praegu tegelevad kõik ministrid välissuhtlusega, on ometi nii, et välisministrit asendab eeskätt kaitseminister ja vastupidi, tagamaks vajalikku infovahetust koalitsioonipartnerite vahel. Riigi julgeoleku üle otsustamine aga nõuab kolmandiku valitsuse ehk kuue ministri osalemist, mis iseenesest tagab kogu koalitsiooni esindatuse.

Selgesti riigi julgeolekut puudutanud kurikuulsa viisaskandaali tegijaid oli kõigest kolm: välisminister Urmas Paet, tollal siseministri kohuseid täitnud justiitsminister Rein Lang ja peaminister Andrus Ansip, kes kõik kuuluvad Reformierakonda. Profid, kes osavalt kasutasid ära segaduse seoses sotsiaaldemokraatide väljatõstmisega valitsusest ja tegid 29. mail ülikiire otsuse, sest 4. juunil seisis ees Paeti ja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi kohtumine, kus mõistagi oli hea raportida: näete, meie elik Reformierakond tulime teile vastu. Asja avalikuks tulles kirjutasin, et väikeriigi-suurriigi suhetest tulenevalt on mõistlik seda tüüpi karistustele panna ajaline piirang aastaks-kaheks, sest see aitab taluda paratamatult osutatavat survet.

Otsustamisest kõrvale jäetud Isamaa ja Res Publica Liit oli kärme protestima. Seda kajastas Ansipi ootamatu pakkumine Mart Laarile hakata siseministriks, millest too loobus. Tüli jätkus pärast Euroopa Parlamendi valimisi, kui Laar pani avalikult kahtluse alla Kallase kogu senise töö ja tuleviku Brüsselis. Arusaadavalt läksid nüüd sealgi kõigil kõrvad kikki, üks kodustest eliitlehtedest aga ruttas Laari mõistuses kahtlema. Loomulikult oli sellega kõik korras, kuid pole juhus, et kui opositsioon üritas riigikogus umbusaldada nii Paeti kui Langi, jäid IRLi saadikud arutelust demonstratiivselt kõrvale: nemad ju viisaotsust ei teinud!

Ülejäänud erakondade esindajad küsisid kõike, aga mitte peamist: kuidas sai võimalikuks, et Eesti välispoliitikat teeb vaid kolm inimest, kõik ühest kambast?

Ühtlasi tuli välja, et mundriaugi maksab midagi. Ehkki varem ajakirjanduses ja riigikogus toimunud arutelu käigus räägiti välja nii mõnigi riigisaladus, otsustati kusagil teha juhtunu eest vastutavaks ka Jüri Pihl, kelle algatusel kehtestati viisakeeld Vassili Jakemenko ja Sergei Markovi suhtes.

Pealegi pakkus närvikõdi ainuüksi teadmine, et kunagine kaitsepolitsei ülem peab minema kaitsepolitseisse tunnistajana. Arvestus töötas, sest Pihli kodutöö osutus nõrgaks. Täpsemalt: ta ei kujutanud ette, et Lang oskab oma juristide naeratuste saatel eraisikuna ministeeriumi kodulehel poliitikat teha ja et ajakirjandus on võimeline non-paper’ist välja lugema kõike peale peamise. Kaotust propagandasõjas tunnistanud, lõpetas Pihl asja ometi efektselt, saates vabanduskirjad, kuid mitte kõigile ega Stenbocki majja, vaid Reformierakonna peakontorisse.

Neid detaile ei märganud juba viidatud ajakirjanikud. Nagu ei märganud sedagi, et maailma tähelepanu juhtimine Eesti kaitsepolitsei läbitilkumisele langes ajaliselt kokku Leedu kaitsepolitsei skandaaliga, kus kõik lahenes mitme tipu tagasiastumisega, ilma et tõest oleks midagi ajakirjandusse tilkunud.