Silja Kikerpill: Kindlasti on vaja teadlasi ja tarkureid, süvendatult reaalaineid, kuid stardipositsioon tuleb anda igale gümnaasiumiõpilasele

Foto: Andres G. Adamson

Päev enne eilset renoveeritud Pärnu Hansagümnaasiumi pidulikku avamist tunnistas kooli pikaaegne direktor Silja Kikerpill, et tunded, mis teda uuenenud maja vaadates valdavad, on kirjeldamatud.

Direktor loodab, et varasemast paremad õppetingimused annavad Hansagümnaasiumile, mis pole kunagi Pärnu koolide esirinnas säranud, hea stardipositsiooni, et edaspidi saaks tase vaid paraneda. Samal ajal on ta kriitiline riigieksamitulemuste põhjal koolide kohta koostatavate pingeridade suhtes, mis annavad juhile võimaluse olukorda analüüsida, kuid pole ainus tegur õppetöö efektiivsuse hindamiseks.

Millised tunded teid päev enne renoveeritud Hansagümnaasiumi pidulikku avamist valdavad?

Need on kirjeldamatud. 1. veebruaril täitub mul 14 aastat koolijuhi ametis ja alati on olnud rõõm laste heast õppimisest, klasside täitumusest, õpetajatest. Praegu rõõmustavad õpitingimused. See on tõeline rahulolu, sest alati on laste koolivalikul otsustav, kas koolis on hea olla.

Tänu elukogemusele vaatan majale teisiti. See on kultuuripärand, tohutu kingitus, mis meie käes kogu aeg on olnud. Nüüd paistab see ehituslikult välja. Hiljuti lugesin 1930. aastate Pärnust, kui Olev Siinmaa oli linnaarhitekt. Võiks öelda, et Pärnu polnud suve-, vaid funktsionalismipealinn. Üks tema pärlitest on meie käes.

See on privileeg, mille Siinmaa meile jätnud on. Pärnu mõistes pole ühtegi teist arhitekti, kelle käekiri kumaks linnapildist nii selgejooneliselt välja.

Suvel olen mere ääres vaadanud, kuidas peegelduvad merelt Rannahotell ja Sunset, mis on tema majad. Vanahärra peaks olema väga õnnelik, et tema pärandit on hoitud.

Tundub, et teil on arhitektuuriga sügav side?

Juba lapsepõlvest mäletan, kui jalutasime isa ja emaga Pärnus ning isa tutvustas villasid. Ta püüdis nende majade lugusid rääkida. Mul on meeles, et ta rääkis supellinnast, kus peavad olema esplanaad, promenaad ja puumajad.

Ilmselt sellepärast on mul tekkinud mingid tunded seoses majadega.

Tuleme tagasi kooli juurde. Millist etappi Hansagümnaasium teie silme läbi praegu käib?

Linna arengukavas on sees klassikaline gümnaasium. Nii ta käibki, tasapisi toimetab, pakub võimalusi.

Meil oli merendusklass, nüüd enam mitte, sest on merehariduskeskus. Vaatamata sellele, et Pärnus on olnud merekool ja oleme seda klassi kaua teinud, leiame, et praegu oli aeg panna ta natukeseks riiulile.

Proovime Mainori kõrgkooliga ettevõtlust, teeme keskkonnaalast koostööd Tartu ülikooli Pärnu kolledžiga. Vilistlased toimetavad meediaga, proovime pakkuda keeli. Kogu aeg hindame olukorda ja küsime õpilastelt tagasisidet, et mis neile huvi pakub ja gümnaasiumisse toob. Tahame järgmisel õppeaastal jätkata neid suundi.

Kas ma saan õigesti aru, et see aeg on möödas, kui kool oli pelgalt õppekava täitmise koht?

Õppekava tuleb ikka täita. Võtame kas või ettevõtluse: kui noorte ees seisavad tuntud õppejõud – esimese perioodi tegi meil Andres Arrak (majandusteadlane, toim) –, kes räägivad teemast mõistlikult ja lapsele arusaadavalt, on see palju kasulikum. Me ei saa pähe panna puhast fakti. Inimesed peavad selle praktiliselt läbi tegema.

Ilma et tahaksin teile kuidagi liiga teha, pole Hansagümnaasium kunagi säranud Pärnu koolide esirinnas …

Ei ja eks teda ole materdatud igapidi. Kas direktori isiksuse tõttu või praegu arvatakse, et kõige olulisem hinnangu andmise alus on riigieksamid. Ütlen ausalt, et kui õpilased tunnevad end hästi, saavad koolist selle, mille pärast on tulnud, on ette valmistatud eluks, pole muu primaarne.

Kindlasti on vaja teadlasi ja tarkureid, süvendatult reaalaineid, aga stardipositsioon tuleb anda igale gümnaasiumiõpilasele. Meiegi koolist on välja kasvanud näitlejaid, teadlasi, pankureid, suurte asutuste tootejuhte.

Kas viimase aja uuendused alates klassikaliseks gümnaasiumiks muutumisest renoveerimiseni võiksid olla tegurid, mis Hansagümnaasiumi mainet parandavad? Või teie jutu põhjal see ehk polegi prioriteet?

Olen pikalt mõelnud maine üle. Olgu reklaam milline tahes, see ikkagi kaardistab ja kool on pildil. Maine on see, et õpilased tahavad tulla.

Arvan, et meie mainegi jääb samale tasemele või tõuseb, aga meie oleme rahul. Kõige suurem rahulolu on selle üle, et õppetingimused on paranenud.

Koolide edetabeleid, mida himuga koostatakse, vaatate rahuliku südamega?

Ega ikka vaata küll.

Miks?

Olen korduvalt küsinud: miks need peavad olema? Ja kui on, siis rõõmustan, et tase on tõusnud. Me ei küüni esimese kümne hulka, aga miks mitte seada seda sihti.

Võib-olla on tehtud valesid otsuseid, ehk on õppekava raske. Need on asjad, mida iga päev asetäitjate, õpetajate, laste ja vanematega räägime. Ütlen ausalt, et see on üks põhjus, miks me merenduse likvideerisime.

Edetabelitel on kaks otsa. Meremehed olid koolis neli päeva ja ühe päeva merenduses. Midagi jäi vajaka. Meremees ei kirjuta kirjandit ehk nii hästi, matemaatikas ei tule asjad välja. Aga kui nad lõpetavad gümnaasiumi, lähevad mereakadeemiasse ja saavad riigieelarvelistele kohtadele, peaks kõik korras olema.

Mis on tähtsam: kas vaadata merendusklassi riigikirjandit või seda, et nad on saanud sisse mereakadeemiasse?

Kas kuiva statistika upitamiseks koolijuhte ülevalt poolt survestatakse?

Seda ma ei kommenteeri.

Ma arvasingi, kuid pidin küsima.

Kõik tahavad olla parimad. See ehk on väike survestamise tegur. Aga et mina läheks rinda ette lööma, et riigieksamitulemused on kõige paremad … See pole ainuke tegur. Analüüsi tuleb muidugi teha, see on algmaterjal juhtkonnale, et mõelda, miks tulemused ei tule.

Möödunud aastal ei jäänud sõna “majandussurutis” ühelegi inimesele võõraks. Kuidas see koolielus tunda annab?

Tuleb elada põhimõttega – ka perekonnas –, et toimetad oma rahakoti suuruse järgi. Kui raha pole, ei toimeta. Koolis on samamoodi. Kui ei ole võimalust osta, siis ei osta. Iga juht peab planeerima majandamise kulud.

Palkadega on samamoodi. Vaatad, kuidas tunde jagada, kuid õnneks õpetajate palgad ei langenud. Sisemiste reservide arvelt saab kõike majandada.

Üks on materiaalne pool, aga kas olete tajunud, et õpilaste mõtlemine on muutunud? Abituriendid seisavad teelahkmel, kus tuleb teha valikuid, kas nad kaaluvad otsustamisel varasemast rohkem?

Arvan küll. Meil on palju maaõpilasi, kes leiavad omale üürikorteri, ja juhtubki, et ühelt maalt mõni ütleb, et peab vahetama kooli ning minema maakonda, ei jaksa enam maksta üüri ega ennast sööta-joota. Vaadatakse rahakotti ja arvestatakse, kas vanemad saavad toetada, peab tööl käima või mida iganes.

See on masendav, kui gümnaasiumiõpilane peab mõtlema, kuidas riigi lubatud tasuta haridus kätte saada.

See pole igapäevane, aga tuleb teatud ajal välja. Õpetajad oskavad elukogemusest soovitada, milliseid valikuid langetada. Noor teeb ise otsuse, kuid meie saame suunata. Kui noor on endale midagi välja mõelnud, tuleb seda aktsepteerida.

Abi on võimalik saada klassijuhataja käest, kellele kõige rohkem usaldatakse. On sotsiaaltöötaja ja psühholoog. Kui mured välja tulevad, saab toetustki.

Olete mõelnud, milliste sõnadega tänavused lõpetajad majanduse tõmbetuultes ja suures ebakindluses ellu saadate?

Olen mõelnud, et on olemas mastimännid ja pajud. Suures tormis võib mastimänd väga kiiresti puruneda, aga paju peab ka tormi vastu. Paindub, aga tõuseb taas.

Soovin neile, et kasvagu nagu puud, paindugu tormi käes ja ajagu end taas püsti. Noored on tegelikult targad ja kindlad oma mõtetes, teavad, mida tahavad.

Olete kooli juhtinud pikka aega. Millega ennast motiveerite?

Mulle on eluaeg töö noortega meeldinud. Noorus, teotahtelisus, rõõmsameelsus, motiveeritus. Kui oled suutnud mõne noore aidata õigele teele, ta ütleb suure aitähhi, et ta kooli võeti. Muud tänu polegi vaja.

Kuidas te oma patareisid laete?

Raamatud, muusika, kontserdid, reisimine. Olen hakanud lugema persoonilugusid.

Neid on viimasel ajal väga palju kirjutatud.

Ma ei loe niipalju Eesti persoonidest. Ei saa öelda, et olen rojalist, aga mulle meeldib kuningaperedest lugeda. Võib-olla õpin sealt midagi ja panen kõrva taha.

On teil kodus öökapil mõni autobiograafiline teos, millega suurt lähedust tunnete?

Minu tujutõstja on “Jane Eyre”. Võtan ta teatud leheküljelt lahti, loen ja kõik läheb paremaks.