Mooses ei viinud oma rahvast, kes Egiptuses oli orjuses elanud, sugugi otsejoones maale, mis “piima ja mett voolab”, vaid eksles selle inimhulgaga enne Kaananimaale astumist 40 aastat kõrbes.
Urmas Hännile: Ametiauto – võrdsematest võrdseimate lelu
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
23. jaanuar 2010, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
40 aastat tähendas 1200 aastat eKr seda, et keegi tõotatud maale jõudnuist ei kandnud endas mälestust Egiptimaa kommetest ega orjusest: viimane kui üks Egiptuses orjaiket kandnu oli tükkis oma allaheitliku meele ja salahirmuga sundija piitsa ees varisenud varjude riiki.
Kaananimaal hakkas toimetama vaba, kõigist kartusist ja olnud tavadest prii rahvas.
Paraku pole meile sellist võimalust meelte puhastamiseks antud. Vähe sellest, piltlikult öeldes oleme tassinud oma rännakul tõotatud maale endaga ühes tubli hulga vaarao hoovkondlasi koos neile minevikus armsaks saanud elulaadiga.
Algus oli ilus
Ühendkuningriigi Surrey ülikooli õppejõud Mervyn Matthews, kes põhjalikult on uurinud nõukogude Venemaa eliidi ametihüvede kasvamist, on avaldanud arvamust, et aastate pärast hulluks pööranud süsteemi hakatus oli päris mõistlik.
Pärast riigipööramist järgisid bolševikud võrdsuse ja vendluse printsiipi. Uue maailma ehitamise brigadiridel kõlbas kõndida ametiasjus jalgsi, vajadusel sõita samas rongis lihtrahvaga.
Ent see ei kestnud kaua. 1918. aasta 9. septembrist kehtima hakanud eeskiri andis partei ladvikule, rahvakomissaridele, nende õukondlastele ja vägevalt võrseid kasvatavatele ametnikele õiguse reserveerida endale reisimiseks eraldi vagun.
Puhta piduks aga läks selle järel, kui 1918. aasta 3. mai dekreedi alusel kõik automobiilid Venes natsionaliseeriti ning need 2582 masinat 1919. aasta veebruaris riigijuhtide sõidutamiseks komiteede ja ministeeriumide vahel laiali jagati.
Ametiautode pillerkaar väljus sedavõrd kontrolli alt, et Nikita Sergejevitš Hruštšov, küll harimata, kuid ilmselt küllaldaselt numbreid tundev Venemaa Kommunistliku Partei peasekretär ja ministrite nõukogu esimees, ilmutas 1956. aastal määruse, mis märkimisväärselt pidi kahandama nii bürokraatide armeed kui nende ametiautode armaadat. 143 000 sõidukit, mille ülalpidamine maksis aastas 2,2 miljardit rubla, oli isegi kõigile varastada riigile liig mis liig.
Teemat pikemalt käsitlemata piisab tõdemusest: 1958. aastal pidi Hruštšov tõstma käed ja tunnistama, et oli ette võtnud mõttetu kampaania.
Sellele järeldusele võinuks 166 sentimeetri pikkune suurvaim tulla enne oma võitlemise hakatamist.
Lev Trotski kirjutas juba 1936. aastal: „Võimu võtmine ei muuda üksnes proletariaadi suhtumist ülejäänud klassidesse, vaid ka proletariaadi enda sisemist struktuuri. Valitsemine saab erialaks kindlale sotsiaalsele grupeeringule, kes seda suurema kannatamatusega tõttab lahendama oma isiklikke probleeme, mida kõrgemal arvamisel nad oma missioonist on.”
Hobusega ei sõida
Tulutult on ametiautode pruukimisele vastu astutud Eestiski. Mitte küll ajal, kui mehe väärtust demonstreeris must numbrimärgil tähekombinatsiooni ECT kandnud Volga, vaid siis, kui asjad rippumatus Eestis selles vallas kurjaks kätte läksid.
1996. aastal ehmatasid ministeeriumide, ametite, inspektsioonide ja maavalitsuste käsutuses olnud 2742 sõiduautot rahandusministeeriumi koostama ametiautode kasutamist käsitleva eelnõu, mille kohaselt pidanuks masinate arv vähenema lausa kümnendiku võrra.
Pidanuks! Keda toimekate koostatud käsulauad enne on ahistanud?
1998. aasta 10. detsembril ilmus Eesti Päevalehes Anu Saare ja Anneli Ammase artikkel „Linnaametnike autohullus”. Kirjatöös on vilksamisi juttu Pärnustki ning sellest, et siinne raad rentis linnaametnikele 11 tuttuut Honda Civicut.
Mainitud sulesepitsuses väidab Pärnu toonane linnapea Vello Järvesalu autode väljavahetamise majanduslikult põhjendatuks, kuid deklareerib: „Kui volikogu otsustab, võiksime sõita jalgratta või ratsahobusega. Mina hobusega sõitma ei hakkaks, istuksin toas ega läheks kuhugi.”
Etikett kohustab
Äsja toodud tõdemusega harmoneerub suurepäraselt toona algaja poliitiku Ene Ergma põikpäine kehtestatud kommetele vastuhakk 2003. aasta kevadel: just riigikogu esimeheks valitud astrofüüsikul oli sõgedust keelduda endale ametiautoks ette nähtud Mercedesest. Et on kallis.
Nädala pärast on arutule aru pähe pandud ja mängureeglid selgeks tehtud.
„On imelik, kui nõunik sõidab mersuga. Aga kui etikett nõuab, siis peab riigikogu esimees seda kasutama,” kuulutas taltsutatud Ergma.
Sama, 2003. aasta alguses liig kalli ametiauto soetamise pärast hurjutada võetud Tallinna politseiprefekt Kalle Laanet oli valitsevates kommetes sootuks enam kodus.
Kõrge korrakaitsja kuulutas keerutamata, et suurt raha maksev hea auto on tema arvates enesekehtestamiseks hädavajalik: kui kurjategijad sõidavad luksus-Mercedestega, ei kõlba nende vastasele kehvem sõiduriist.
Ilmselt võiks sama jutuga põhjendada Eesti metropoli meerile alles ametiautoks valitud E-klassi Mercedes-Benzi, ehkki see polevat üldse kirjatsuradele torkida teema.
„Loomulikult on raske aeg ja kõik otsused peaksid rasket aega peegeldama, aga ma ei dramatiseeriks seda üle. Pagan võtaks, Tallinna linnapea, ükskõik, kes ta ka ei ole, on ikka Tallinna linnapea!” on kolleegi lahke sõnaga toetanud Pärnu linnapea.
Olnu on olnud
Jeruusalemma linnamüüri taga Kolgatal viimase pasatskina risti löödud Jeesus palus Isa, et “anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad”.
Meil on oma neile raske, kui mitte võimatu andestada. Ühelt poolt on raske uskuda, et aujärjele valitud ei tea, mida nad toimetavad, liiati peab iga juhiloa taotleja läbima tervisekontrolli ja kindlasti ei lubata autorooli leevikesega sohvrit. Keda, et ta elus hakkama saaks, peab kandma ametihüvede pilpal.
Teisalt deklareerib inimõiguste ülddeklaratsioon, et “kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim”.
Eesti Vabariigi põhiseaduski toonitab inimeste võrdsust, poole sõnagagi pole ürikus vihjatud, nagu oleks keegi, olgu ta suure või väikese linna pea, võrdsematest võrdseim.
See, jah, oli. Ühes teises riigis, aga see riik on omadega otsas. Lõpnud. Palun vabandust, kui selle tõiga meenutamine kedagi solvab. Või kurvaks teeb.