/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Neljapäevane juudasuudlus linnavolikogult toob paljudesse asutustesse pahandust ja paksu verd, kui juhatajad-direktorid peavad hakkama otsustama, kes jääb tööle ja kes peab lahkuma. Valutult need asjad ei toimu.
Juhtkiri: Linnavalitsus kärpesse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samasugune käitumine, nagu oli tavaks Mart Viisitamme ajal, jätkub nüüdki, kui löögi alla on seatud kõige nõrgemad, samal ajal linlastele vajalikumad töötajad-asutused. Jälle ihutakse hammast ühe haruraamatukogu peale, ringlevad jutud mõnegi staažika õppeasutuse kas sulgemisest või mingil viisil liitmisest millegagi.
Soovitame Pärnu poliitilisel linnavalitsusel süveneda Pärnu valitsemise ajalukku, eriti tähelepanelikult võiks vaadata aastaid 1919-1925, tollaseid linnaeelarveid, kulutusi ja prioriteete.
Praeguse Pärnu häda on suur oma kohast kinni hoidev ametnikehulk, linnaaparaadi ebaefektiivne toimimine ja kulukus. Peale kõige muu meenutab siinne linnavõim kolmel suvekuul hoopiski puhkuse- ja suvitusministeeriumi. Linnavalitsuse kodulehelt tuvastasime 137 ametnikku, Vikerraadios nimetati nende arvuks koguni 150. Võrdluseks olgu näide, mille tõi toimetuses käinud vanaproua: nõukogudeaegses üleriigilise tähtsusega liha- ja piimatööstuse ministeeriumis oli napilt 100 töötajat, sedagi mitte alati.
Linnapea Toomas Kivimägi kirjutas, kui palju tema tuleb linna maksumaksjale eelkäijast odavam. Kõik õige, aga nii on likvideeritud vaid Viisitamme ajal tavaliseks muudetud liialdamine ja priiskamine. Sisulist kärbet pole ju toimunud.
Kui raha on, saab linnavalitsemisega hakkama isegi küündimatu, nagu lähiminevik Pärnu puhul tõestas. Tõeline riigimehelikkus on oskus rahva eest seista olukorras, kus raha pole.