Lumelaud ühendab endas spordi ning elustiili

Lumelauasport nõuab nii jõudu kui osavust. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kui tahate olla cool, lahe ja hip, visake liibuv dress ja murdmaasuusad minema,  hankige vinge pildiga lumelaud, liiga suur jope, polsterdatud püksid ja lodumüts.

Kui aga tahate saada kaifi lumelaual poolsada kilomeetrit tunnis mäekülge pidi alla sööstmisest, tuul kõrvus vihisemas ning lumepilv ümber pöörlemas, teha hüppelt 360kraadiseid pöördeid või tagurpidisaltosid, mille pelk vaataminegi kõhust õõnsaks võtab, unustage pildi järgi lumelaua valimine ära. Lahedast jopest olulisem on sihikindel harjutamine.  

Vältimatu väljakutse

"See ei ole üldse nii kerge ja nõuab päris kõva treeningut: kogu aeg tuleb nii palju asju juurde," selgitas juba mõni hea aasta lumelauaspordiga tegelnud Timo Tit-ma.

Ta ei tee seda sellepärast, et olla popp ja noortepärane. Ta teeb seda adrenaliini pärast, mille sarnast, nagu Titma märgib, võivad näiteks murdmaasuusatajad kogeda vaid siis, kui nad kõrgelt mäenõlvalt tavaliste suuskadega otsejoones puu poole kihutavad.

Adrenaliini pärast, mis kaasneb kusagil kuklas tiksuva teadmisega, et iga vääratus ja valearvestus võib lõppeda vigastusega.

"Üks poiss sai peapõrutuse ja oli öö läbi haiglas, teisel oli õlaga mingi jama ning kolmas kukkus, murdes kolm sõrme ja ühe ribi," loetles lumelaudur Häli Telve elavjõu kaotusi viimaselt lumelauareisilt.  

Aga edukalt sooritatud keerukas manööver annab mõõtmatu rahuldustunde.

"Kui sõidad kusagilt hüppest üles ja enam-vähem esimest korda seda teed ega kujuta ette, kas tuleb välja või ei tule, siis ..." katsus Titma selgitada, mis on see "miski", mis ajab ta ärevaks kohe, kui esimene lumi mäenõlvu katab.

Peale adrenaliinijanu eeldab lumelauaga sõitmine raha. Lauast, sidemetest ja saabastest stardikomplekt maksab ligikaudu 4000 krooni.

Muidugi, võib osta kohe 12 000 krooni maksva laua, ent Telve kinnitusel ei tee algaja nagunii paari tuhande ja paariteistkümne tuhande kroonise laua sõiduomaduste vahel vahet. Ühtmoodi käpuli oled ikka. Esmatähtis on, et saabas oleks paras ning laud õiges mõõdus ehk paarkümmend sentimeetrit sõitjast lühem.

Mõistlik oleks investeerida sõiduvarustussegi. Kui seljakaitset ega spetsiaalseid kaitsekindaid esialgu osta ei jõua, siis kiiver olgu peas. "Põlvekaitsmed tulevad samuti kasuks: alguses on kõigil põlved paistes ja sinised," väitis Telve omast kogemusest. Paari-kolme kukkumise järel saab selgeks seegi, miks vett ja tuult pidavad püksid teksadest paremad on.

Omajagu raha kulub väljasõitudele mägisesse piirkonda ja mäemaksudele. Näiteks läheb autoga viiekesi Pärnust Otepää nõlvadele sõit Titma arvutuse järgi näo pealt maksma vähemalt 500 krooni. Kui omal lauda pole, tuleb sellele liita varustuse rent.

Osavus on oma teha

Sõiduvõtete omandamise kiirus sõltub konkreetsest inimesest. Mõnel kulub selleks paar-kolm päeva. Teisel läheb nädal, enne kui kukkumata mäest alla jõuab. Ja mõnest ei saagi asja.

"Kui tagumik on kogu aeg maas, ei julge ega julge, läheb väga kaua aega," eeldab rajal olevate hüppemägede ületamine Titma sõnutsi eelkõige oma hirmude ületamist.

Ei maksa põdeda sellegi pärast, kui kõik kohe nii hästi välja ei tule kui kaassõitjatel. Märkabki keegi, et midagi valesti teed, võib sellest ennem kasu kui kahju sündida.

Lumelaudurid on Telve kinnitusel kokkuhoidev seltskond, kes võimalusel ikka üksteist aitavad. "Mäletan, et kui ma Slovakkias sõites kukkusin, olid inimesed juba enne seda ümber, kui maad puudutada jõudsin, ja uurisid, kas kõik on korras," meenutas ta.   

Sõidukohti jagub

Ehkki kodumaine lumelaua-Meka asub Otepääl Kuutsemäe spordikeskuse lumistel nõlvadel, leidub lähemalgi kohti, kus võimalik end vormis hoida. Näiteks valmis Reiu puhkekeskuses hiljuti lumelauakompleks, mis kõigile tasuta kasutada.  

Raja ehitanud Taavi Holsteri selgitusel on tegemist väiksemat sorti pargiga, kus kaks kicker'it (hüppemägi) ning üks rail (toru). "Muss mängib kogu aeg ja valgustatud on ka, nii et saab pimedaski sõita," kutsus ta kõiki huvilisi, kes Pärnu Munamäel või muudel küngastel ukerdavad, Reiu puhkekeskusesse.

Jõulumäe tervisekeskuseski avati sel talvel kolm hüppemäega lumelauarada. "Ta on valmis, lumi on peale toodetud, aga lumeosa on vaja natuke tasandada," rääkis tervisekeskuse juhataja Enn Tasalain, kelle väitel läheb veel mõni päev, enne kui kõige karmim mägi lumelauduritele avatakse. Kaks väiksema hüppega rada on juba laudurite päralt.

Kodumaistele suusaparkidele aga eelistavad Titma ja paljud ülejäänud siitkandi inimesed hoopis Lätis Cesise lähistel Þagarkalnsi mäel asuvat suusakeskust.

Kilomeetritega mõõtes jääb see Pärnust niisama kaugele kui Kuutsemägi, rahas aga on isegi kolmandiku võrra odavam. Muuseas, pensioniealised, kel kiiver peas, pääsevad seal mäele piletit ostmata.

Liiati pakkuvat lätlaste pikalt-pikalt orgu laskuv lumelauarada rohkem põnevust kui ükskõik milline kodumaine mägi. "Rada varieerub, saad ühe laskumisega teha mitu asja," kiitis Titma.

Lätlaste lahke meele ja mõnusate mägede pärast organiseerivadki Titma ja Telve bussireise lõunanaabrite juurde. Kes lumelauatrettide kohta, millest järgmine plaanis juba sel kuul, rohkem infot tahab, leiab selle veebiaadressilt www.boardriders11.com.

Ning kui juba kord lumelauapisikust nakatunud oled, siis naljalt sellest enam ei parane. See on midagi enamat kui efektsed hüpped ja kiirus. Rohkem kui laua all mõnusalt krudisev lumi. Enamat kui joovastavalt karge õhk. See on elu, see on stiil. Elustiil.

"Linnavahel saab ikka aru, kes lumelauda sõidavad, see kuidagi peegeldub: nad on sellised vabad ja lõbusad inimesed," iseloomustas Titma oma kamraade.