Tõstamaa kihelkond Eesti Rahva Muuseumi kogudes

Vest Valeri Jurjevi seljas võiks olla vammus, kust varrukad on eemaldatud ainult selleks, et tantsupidudel palav ei hakkaks. Tütarlapse Kadri Kase seelik on pikk, nagu lapsed kandsid, lühikesed "plikaseelikud" on uuema aja mood. Sten Ander Kask kannab rõhutatult pidulikku poisiriietust. Pilvi Kase tanu on tõstamaalikult ilus ja värviküllane, kaunistatud suure ornamendiga. Selliseid võib kohata ka Audrus ja küllap mujalgi, sest ilumeelt jätkus Eesti naistel igasse kihelkonda. Muide, tüdrukud hakkasid juukseid patsi punuma alles 19. sajandil. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Esimene kogumismatk Tõstamaa kihelkonda toimus 1911. aastal, kui kunstiüliõpilased August Meibaum ja Eduard Oras saadeti koguma selle kandi vanavara. Sellest ajast pärinevadki esimesed Tõstamaa, samuti Kihnu esemed Eesti Rahva Muuseumi kogus.

Esimese Tõstamaa esemena on arvele võetud meestesärk, mis saadi Seli vallast Killuma talust. Ei tea, kas see, et esimesena jõudis muuseumisse rahvarõiva osa, oli hea enne edaspidise kogumistöö suhtes, aga Tõstamaa kihelkonnast on muuseumisse õnnestunud saada tõesti suurepäraseid näiteid kohalikust rahvarõivastusest.

Maiuspalaks on kunstiüliõpilase Voldemar Haasi välitööde materjalid 1921. aastast.  Tema kogutu teeb aga eriliseks informatsioon eseme, joonise või foto juures, sellest teabest on palju abi tänapäeva rahvarõivakandjail. Kas või rahvatantsijate mure, et villase vammusega on palav tantsida, nii et varrukate ärajätmisega kiputakse vammusest vesti tegema.

"Soojaga vammust ei kantud, käidi särgiväel,"  kirjutab Haas. "Palavaga kiriku minnes kanti vammust käes, kiriku juurde jõudes pandi selga. Pulmas vammust ei kantud, tantsiti särgiväel nii suvel kui talvel."

Või siis neidude alaline mure: mida pähe panna? Pärnumaal ju pärjakandmise kommet polnud.

"Tüdrukutel olid juuksed lahti," kirjeldab Haas. "Kiriku minnes oli paljas pää, juuksed lahti. Töö juures seoti kukla tagant paelaga ümber, paela otsad köideti otsaette kinni. Külmaga oli rätt peas."

Haasilt pärineb teadaandmine, et 1860. aastatel hakati juukseid patsi panema.

Tõstamaa inimesed oskasid luua ilu enda ümber. Ilus oli nii seljariie kui kodune tarbevara.   Tõstamaa kihelkonnas tegutsenud kirstumeistrite Jüri Mathi-seni ja Juhan Polerinski rõivakirstud ehivad praegugi mõnd kodu. Muuseumisse on just sealtkandist jõudnud meie rahvakunsti ühed kaunimad puuesemed.

Iseäranis ilusad on silmkoeesemed. Neid vaadates annab imestada naiste kannatlikkust ja osavust: on ju lõng, millest kooti, imepeen ja sellest tulenevalt ornamentki.

Tõstamaa kinnastele on iseloomulik eriline randmeosa, sageli on sellel lisakaunistus, rida või kaks lühikesi narmaid.

Pilku püüavad valged sõrmikud roosimistehnikas ornamendiga. Sama võtet kasutati naiste villaste sukkade kudumisel.

Muuseumi arhiivis leidub palju huvitavat sellegi kohta, kuidas Tõstamaal on elatud, kuidas riides käidud, mida söödud-joodud, kuidas tööd tehtud.

Muuseumi aukorrespondendi tiitli on pälvinud Vaike Hang Tõhelast Männikuste külast. Tema  esimene kaastöö ERMile oli oma koduküla taluehituste uurimine 1981. aastal. Andmete hankimiseks küsitles ta eakaid põliselanikke, sageli pidi ta tühjaks jäänud taludest pärit inimesi otsima kaugemaltki  Ometi sai iga talu kohta kogutud põhjalik informatsioon hoone ehitusloost, elanikest, taluolustikust. Paarikümne aastaga jäädvustas Vaike Hang küla-külalt ja talu-talult Tõstamaa kihelkonna 47 küla 1021 elupaika koos lugudega.