Saarde kihelkonnas Kilingi vallas renditalupidaja peres sündinud Pent Nurmekund oli erakordne isiksus, kes on arvatud 20. sajandi Eesti suurkujude hulka. Tal oli kaugelt üle 1000 õpilase, kelle hulka on au kuuluda käesoleva loo autorilgi.
Pent Nurmekunna juures keeli õppimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pent Nurmekund (16.12.1906 – 28.12.2006) oskas palju keeli, kuid ta ei hoidnud oma teadmisi endale. Ta armastas toonitada, et inimene peaks oma teadmisi-oskusi alati teistega jagama.
Kui Nurmekunnal õnnestus 1950. aastate keskpaigas pärast sõjaaegseid ja -järgseid vintsutusi naasta Tartu ülikooli, avanes tal võimalus õpetada rännuaastail omandatud keeli enda rajatud orientalistikakabinetis. Kabineti nimi viitab idale, kuid selle teadusliku juhendajana tegeles Nurmekund ka läänepoolsete keelte õpetamise ja uurimisega. Nii ulatus tema õpetatud keelte arv mitmekümneni.
Entusiastina õppis Nurmekund kogu aeg keeli juurde, nii et lõpuks kogunes tal sadakond keelt, mille algteadmisi ta võis soovijaile anda.
Kui siinkirjutajast sai sügisel 1959 Tartu ülikooli tudeng, otsustasin seda erakordset võimalust kasutada.
Nurmekund andis Tartu ajalehe Edasi ja ülikoolilehe veergudel alati teada, missuguseid keeli saab õppeaasta jooksul orientalistika-kabinetis õhtupoolikuil õppida. Just õhtuti, sest päeval olid üliõpilased seotud kohustuslike loengute kuulamisega ning tööl käivad inimesed teenisid oma igapäevast leiba.
Paljud olid tollal huvitatud sellistest suurtest keeltest, nagu hiina, jaapani, hindi ja indoneesia keel. Minus olid aga koolipõlves loetud Rootsi maadeuurija Sven Hedini (1865–1952) teosed äratanud huvi türgi-tatari ehk turgi keelte vastu. Neid räägitakse Euraasia ulatuslikul alal alates Jäämerest põhjas kuni Tiibeti ja Iraani mägismaani lõunas ning Balkani poolsaareni läänes.
Muude keelte hulgas oli Nurmekund uurinud neidki, alustades 1949. aastal Kaasanis tatari ja jätkates iseseisvalt türgi keelega. Hiljem lisas ta neile Kesk-Aasias ja Kaukaasias kõneldavaid turgi keeli.
Orientalistikakabinetis oli Nurmekund alustanud türgi keele õpetamist sügisel 1958. Uus õpirühm oli võimalik moodustada sügisel 1960. Läksin lehekuulutuse peale ühel õhtupoolikul ülikooli keemiahoone teise korruse ruumi, kus Pent Nurmekund juba ootas.
Sisse astudes nägin lihtsas riietuses 50. aastais meest. Nagis olid tema kalasabamustriga mantel ja küllaltki kulunud nahkpõhjaga rumm-müts. Mõtlesin siis, et näe, kuulus keeletark käib niisamuti riides kui mu oma isagi. Et tol korral rohkem türgi keele õppijaid polnud, andis Nurmekund minu juhendamise üle saksa keele tudengile Jaak Laasnurmele, kes oli kaheaastase türgi keele kursuse juba läbinud.
Nii olime sügissemestril tunnis kahekesi, üks tudeng õpetas, teine kuulas ning pani kirja grammatikat ja näidislauseid. Nurmekund ise oli samuti paigal, tegeldes muude töödega, kuid kuulatades samal ajal õppetegevuse kulgu.
Kevadsemestril andis tunde Nurmekund. Õppijaid oli juba rohkem, sest osa kursusest varem kõrvale jäänuid oli nüüd uuesti liitunud.
Sügisel 1962 asus tööle türgi keele algajate rühm, kus õppurite hulgas oli noor poetess Ly Seppel, kes varsti sai tuntuks tõlkijanagi.
Töötanud pärast ülikooli lõpetamist kooliõpetajana ja täiendanud end ühel õppeaastal turkoloogia alal Bakuus, asusin taas tööle Tartu ülikoolis majandusgeograafia erialal. Algul olin geograafia kateedris nooremteadur, siis kaitsesin väitekirja ning sain vanemõpetajaks ja dotsendiks. Et mul välisriikide majandus- ja poliitilise geograafia ning seejärel NSV Liidu majandusgeograafia õpetamisel tuli käsitleda mitmesuguste, sealhulgas turgi ja mongoli rahvastega asustatud piirkondi, otsustasin tutvuda mongoli keeltega.
Sügisel 1980 otsisin taas üles Nurmekunna, kes vahepeal oli keemiahoonest tõstetud kunagisse Tiigi tänava internaati. Nurmekunnal oli oma õpilast nähes hea meel. Seekord hakkas ta mulle õpetama vanamongoli keelt. Pärast seda uurisin iseseisvalt mongoli keelte läänepoolseimat haru ehk kalmõki keelt.
Suvevaheajal 1982 sõitsin Kalmõkkiasse, kuhu juba ammu olin minna tahtnud.
Nurmekunna juures õnnestus mul tutvust teha kolmandagi keelega, milleks oli taani keel. Mäletan Nurmekunna jutte sellest, kuidas ta elas Taanis ja õppis taani keelt. Meelde oli jäänud, et taani keele hääldus on väga keeruline. Hulk aastaid hiljem mainis mu hea tuttav maateadlane Kerkko Hakulinen (1937), et taanlane hoiab suus piipu ja teeb kurguharjutusi, mis olevatki taani keel.
Nurmekunna keeleõpetuse põhisuund oli kirjaliku keeleoskuse omandamine. Välisriikides kasutatavates keeltes kõnelda ehk vahetult suhelda ju Nõukogude tingimustes võimalusi polnud.
Eesti haritlaskond oli siis mitteametlikult algatanud ilukirjanduse otse võõrkeeltest tõlkimise, ametlikult pidi see toimuma vene keele vahendusel. Nii aitas Nurmekund kaasa võõrkeeltest tõlkijate koolitamisele.