Pärnu spordihalli kohvikus on üleval sinna spetsiaalselt tellitud dekoratiivpannoo, mille poole aastaga kudus valmis Pärnu vaibakunstnik Ljudmilla Swarczewskaja.
Spordihalli ehib kohaliku meistri looming
26. jaanuar 2010, 09:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaip on ligemale seitsmeruutmeetrine (täpsete mõõtudega 5.30x1.35) ja selle tellis Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakond eesotsas toonase juhi Jana Moosarega.
Swarczewskaja räägib, et koostöö Moosarega kujunes väga toredaks, sest ametnik oli väga osavõtlik ning abivalmis, muretsedes peale materjali töövahendeidki. “Jana tundis huvi, kas minu silmadele valgustusest piisab ja kas kudumise ajal mu selg koormusele vastu peab,” rääkis kunstnik.
Iga inimene ei kujuta ehk ette, mida tähendab pannoo kudumine, seepärast nõustus Swarczewskaja tööprotsessi kirjeldama.
Kunst on kunsti teha
Kunstniku sõnade kohaselt on sellise töö puhul väga tähtis teada, milline on ruumi valgus, kui suurel pinnal tööd eksponeeritakse ja missugustes toonides tuleb interjöör. Tellija soovis heledatoonilist vaipa. Sisekujunduses kasutati roostepruuni ja rohekat värvi ning ookrit, seetõttu valis tekstiilikunstnik samasugused toonid vaibale.
Et interjöör on funktsionaalne, loob see ruumis omakorda agressiivse ja sirgjoonelise meeleolu, mida vaip pisut pehmendada püüab.
Tellija soovil valiti pannoo materjaliks soodne sisal. Swarczewskaja selgitust mööda ei saa sisalist teha maalilist vaipa, sest see on kõva materjal.
Visandite tegemine võttis kuu aega. Kunstnikul valmis 20 töökavandit, millest lõpuks jäi tellijale valimiseks viis. Swarczewskaja näitab kavandit ja seletab, et pani suured motiivid diagonaalis voolama, väiksemad aga ülespoole lendlema.
Tööle eelnes põhjalik materjaliarvestus. Kunstnikul oli töö tarbeks vaja 200 meetrit 24kordset sisalköit, seejärel tuli see lõigata viiemeetristeks tükkideks ja keermed lahti harutada, et sisalit oleks võimalik värvida.
Enne värvimist tuli materjalilt eraldada pestes liimikiht. Swarczewskaja elab pisikeses korteris ja materjali värvis ta elektripliidil ämbris ning loputas vannitoas. “Monumentaalset kunstiteost hruštšovkas teha – see on alles kunst,” lausub naine.
Tarbekunst kui tuhkatriinu
Materjali ettevalmistamine ehk köie lahtikeeramine, pesemine, värvimine, kuivatamine ja vihulõngaks kerimine võttis kuu aega. Abiks tulid kunstniku õpilased Tartust ja Tallinnast.
Vaip on kootud kahes osas, sest ruum ega raam ei võimalda nii suurt tööd ühes tükis teha. Keskmises motiivis on vaibad ühendatud, liitekohta katavad kaunistusena mõjuvad niplistehnikas palmikud. Tegu on professionaalse vaibakunstniku eksklusiivse autoritehnikaga.
Kodus ei saanud Swarczewskaja terviktööd vaadatagi, liitekohta põimis autor vaiba servi rullis hoides. Alles spordihallis nägi ta omaloodud pannood sellisena, nagu oli kavandanud. Kokkuvõttes on ta aga rahul, et linnavalitsus töö just kohalikult meistrilt tellis. Vaip läks linnale maksma 55 000 krooni.
“Pärnus on tarbekunst tuhkatriinu rollis. Tarbekunsti kohalike kunstnike ülevaatenäitusele ei võeta. Selline suhtumine teeb mulle muret. Minu silmis on kohalik kunstipilt karvase ja asotsiaalse maiguga,” oli Swarczewskaja kriitiline.
Ljudmilla Swarczewskaja on sündinud 1949 Põhja-Osseetias, lõpetanud 1972 Moskva Kalinini-nimelise rahvakunsti tööstuskooli ja 1978. aastal Tallinna riikliku kunstiinstituudi tekstiiliosakonna. Sellest saati tegutseb Pärnus ja on osalenud 39 näitusel.
Enamik kunstniku loomingust asub erakogudes nii Eestis kui välismaal. Suurem osa tekstiilikunstniku töödest kuulub kammerlikku ˛anri (minitekstiilid, gobeläänid).