Eestis on taarat ajast aega kogutud. Esmapilgul võibki tunduda, et kümme aastat tagasi taarapunktide võrgustik toimis. Arvud näitavad, et 2001. aastal suudeti koguda 12 protsenti müüdud jookide pakenditest, aga 2009. aastal 78 protsenti.
Tõnis Kõiv: Taara metsa alla või siiski mitte?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pandiga tagatud taara kogumine on kallim, see-eest saadetakse see taaskasutusse. Mäletan lapsepõlvest elufilosoofiat “kes kopikat ei korja, see rublat ei saa”. Asendame kopikad-rublad sentide-kroonidega (varsti eurodega), kuid põhimõte kestab. Rahaline motiveerimine taara tagastamisel vaieldamatult töötab.
Lihtne ja arusaadav
Eestis kehtiv pandipakendite kogumissüsteem on sarnane Põhjamaades, samuti näiteks Saksamaal toimivaga. Iga tootja või importija, mis toodab või toob riiki kaupa pakendimärgiga taaras, peab osalema pakendikogumises. Selleks on moodustatud eraldi organisatsioon OÜ Eesti Pandipakend, mis korraldab pandiga tagatud taara kogumise ja taaskasutusse saatmise.
Tootjad ja importijad ostavad pandimärgi ning maksavad Eesti Pandipakendile käitlustasu, mis katab taarakogumise kulud. Tarbija maksab kaupa ostes pandigi eest ning see raha tagastatakse, kui ta pakendi tagasi toob. Lihtne ja arusaadav.
Kui tarbija ei viitsi pakendit ise tagastada, leidub küllalt huvilisi, kes pandiga tagatud taara kogumisest lisaraha teenivad. Nii ongi pandisüsteemis kasvanud tagastatavate pakendite kogus väga suureks. Eelmise aasta esmastel andmetel koguti plastpakendeist kokku 90 protsenti, ühe korra klaaspakendeist 87 ja metallpakendeist 55 protsenti. Väga toredad numbrid, sest tänu sellele on keskkond meie ümber puhtam.
Ettevõtjad näevad aga asja teist ehk rahalist külge. Tootjate ja riikitoojate sõnutsi on pandipakendisüsteem kulukas. Eesti Pandipakendile tuleb peale pandimärgi ostmise maksta üsna kõrget käitlustasu, väidetavalt on lepingutingimused ühepoolsed, trahvid suured, maksetähtajad lühikesed. Osa ettevõtjaid näeb, et konteinerkogumise süsteemis saaksid nad oma kohustused odavamalt täidetud.
Pandisüsteemi mured
Vaatamata oma headusele, on pandisüsteemis lahendamist vajavaid probleeme.
Euroopa Komisjoni seisukoha järgi ei tohi pandimakse kohustus sõltuda joogist, vaid ainult pakendist ehk ühesugusele pakendile peavad kehtima samad reeglid.
Meil kohtab poeletil samast materjalist pakendis kaupa, millest osal on pandikohustus, osal pole. Pandi alla käivatele tootegruppidele tuleb teha inventuur. Samal ajal tuleb meeles pidada, et iga kauba lisamine pandi alla tõstab toote hinda pandimärgi ja kasvavate tootjakulude võrra.
Suured tootjad kasutavad mitme riigi turu tarvis korraga trükitud etikette ja seepärast müüakse Läti ja Leedu turul Eesti pandimärgiga tooteid. Kui pakend tuuakse seadusvastaselt Eestisse, peab meie tootja mujal müüdud taara kinni maksma.
Probleemi ei oleks, kui Läti ja Leedu oleksid samuti pandisüsteemile üle läinud, nagu 2003. aastal kolme riigi keskkonnaministrite kohtumisel kokku lepiti. Kahjuks ei ole seda juhtunud. Keskkonnainspektsioonil tuleb pakendite ebaseaduslikule sisseveole piir panna.
Pakendite import on kui medali üks külg. Teisest küljest toob Euroopa Komisjon oma vastavas teatises esile, et riikide pakendite korduvkasutuse süsteemid avaldavad küll positiivset mõju keskkonnale, kuid need meetmed võivad lõhestada siseturgu.
Kui ettevõtja tegutseb mitmes liikmesriigis, võib ühe riigi pakendite korduvkasutuse süsteem takistada tal teise turul osaleda. Kui pakendisüsteemid erinevad, ei saa ettevõtja müüa sama kaupa igas liimesriigis samas pakendis, vaid peab tegema kulutusi, kohandamaks pakend vastava riigi nõuetele.
Eesti Pandipakend pakub ettevõtjale kahesugust käitlustasu: odavamat ehk siseriiklikku ja kallimat ehk rahvusvahelist. Väidetavalt võib tegu olla kauba vaba liikumise põhimõtte rikkumisega, mis vajab eraldi analüüsi.
Keskkonnahoius kehtib põhimõte “saastaja maksab”. Seega, üldpõhimõttena on õige, et ettevõtjad ja tarbijad peavad pakendiga seotud kulud tasuma. Süsteem peab olema säästlikult kulupõhine, mitte koormama liialt ettevõtjat ega tarbijat.
Lõpetuseks võib öelda, et taara koht on siiski taaraautomaadis, mitte metsa all.