Kati Murutar: Elegantne, kindlal tasemel ja kaua mängiv

Kati Murdmaa.

Aita Kivi jutukogu “17 avameelset naist” ja Tiina Laanemi teine romaan “Sidrunid ja siilid” on mitmes mõttes sarnased. Heas mõttes.

Esiteks tähistavad nad Eduard Vilde stiilis ellujäämisoskuse kestmist Eesti Vabariigis. Teiseks on mõlema (aja)kirjaniku raamatud turvalist vaimset pelgupaika pakkuv virtuaalne kõrbesaar.

Turvalisus on nagunii illusioon. Ent seda illusiooni on meil siin praegu väga vaja. Sest nähtamatu ja mittemateriaalnegi täidab, toidab ja hoiab püsti. Et nälga ei sureks ja materiaalne ära ei jäätaks.

Tänavuse talve pakase käes on mõlema naise kenad kõvakaanelised otsekui helgelt naivistlik oaas, kuhu eluvõitluse eest varjuda. Seda muidugi, et mõlemas raamatus on kurbi kirgi, tumedaid tundeid ja väikest valusat traagikat.

Kivil hõrgult naiselikku, aga Laanemil sedapuhku sellises laadis, nagu kirjutaja olekski “väike vanamees”. Ta portreteerib urbaniseerunud degenerante täpsuse ja vaimukusega, mis võiks omane olla just mõnele sulnile sellile tema esikraamatust “Väikesed vanamehed”.

Stuudiod ja korterid, psühhodraamad ja piknikud, kuhu Laanem meid sõnab ja sõnub, on liigutavalt kahjutud ja ohutud ning mugavalt ja mõnusalt pseudod. Mis puutub Laanemi esikteosesse, siis sellest on Ugala teatri tellimusel valmimas draamaversioon.

Aita Kivi teostega on minul suisa apokalüptiline suhe. Ses mõttes, et kui on hirm ja raske ja ärev, poengi traditsiooniliselt nende sisse varjule.

“9 avameelset naist” sai loetud aastal 2001 Phuketis. Mitte et toonases Tai reisis oleks olnud midagi eriliselt hirmutavat, kuid raamat oli seal kaasas. Ning see Phuketi saare ja Phi-Phi saare hotellgi jäid neli aastat hiljem tsunami alla. Pole enam. Aga Kivi jutud on alles. Ja saavad rõõmustavat täiendust. Nad on oma õrnas neurootilisuses igavesed nagu emake Maa.

Praeguses pakaseski tahaks sõnalist-meelelahutuslikku varjupaika ning “17 avameelset naist” on täpselt õige lugemine. Paraja pikkusega lobedad ja tuttavlikud lood. Isegi kui loos juhtuv on nukker. Ikka on hea.

Sellised naiste lood, mis ladusalt jutustatud, on nagu pika laulu eri salmid.

Üks tänapäeva kirjastajaid tervitas kord naisautori uusteost upsaka ja üleolevaga sõnaga “jälle”.

Ilmselgelt polnud ta raamatut isegi sirvinud. Aga just see “jälle” ongi Kivi ja Laanemi, Penu ja Petrone teoste tugevaim külg.

Varbaid soojendades ja vaarikavarreteed juues loeme oma rahvuskirjanduse kaunimate õite mahedat ja ilmastikukindlat keedist. See on elegantne, kindlal tasemel ja kaua mängiv.