Jüri E. Kukk: Avameelselt abielust

Sakala ajakirjanik Jüri E. Kukk. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Juba paarkümmend aastat on seebisarjahuvilisi telerite ette naelutanud populaarne suhtesari “Vaprad ja ilusad”. Tegemist on õpetliku seriaaliga, mis tegelikult peaks näitama, kuidas inimesed lähisuhetes käituda ei tohi.

Forresteride maailmas on piltlikult öeldes kõik kõigiga abielus olnud, sageli mitu korda. Isad ja pojad on olnud seotud ühe ja sama naisega, vanemad löövad oma lastelt armsamaid üle ja vastupidi ning üks ihaldatumaid peategelasi ei suuda kunagi otsustada, kumb kahest õrnema soo esindajast talle südamelähedasem on. Igas järgnevas pulmas kõlab taas ülev, kuid sõnakõlksuks muutunud fraas “Kuni surm meid lahutab”.

Okupatsiooniaja lõppedes muutunud ühiskondlik kord tõi kõige hea kõrval kaasa omajagu negatiivset, sest ühiskond võttis üle mitu demokraatia pahet. Peresidemete nõrgenemine on üks neist, sest inimesed on haaratud rahateenimise pöörisesse, üksteisele leitakse varasemast vähem aega ja lähedased jäävad võõraks.

Möödunud sajandi lõpus sai tavaliseks vabaabielu ehk kooselu vorm, mis seob ametlikust abielust vähem ning võimaldab soovi korral kohvrid pakkida ja oma teed minna. See on mugav täiskasvanutele, kuid laste olemasolu korral kurvastav pisiperele.

Mäletan ammustest aegadest, kuidas tuttavale külla minnes karjusid lapsed mulle juba ukselt: “Meil on nüüd uus issi!” Midagi ilusat selles polnud, pigem vajanuks nad enda juurde oma pärisisa.

Elu pole kunagi mustvalge ja sageli võib tekkida olukord, kus lahkuminek ongi mõttekas. Kui miski enam inimesi ei seo, siis ainult laste pärast koos olla pole mõtet, sest austuse ja armastuse puudumise vanemate vahel jagavad nood kohe ära.

Juba mõnda aega on noorte hulgas valitsenud tõdemus, et inimesel tuleb elus täiesti loomulikult palju suhteid ning tihti mitu abielu. Suhe polevatki võimeline kuumana kestma üle viie-seitsme aasta. Abielu kaudu enda sidumine on muutunud iganenuks ja tarbetuks, sest oleme vabad hinged.

Nüüdseks on mõnigi olukord siiski tõestanud, et abielul on sidumatu kooseluga võrreldes rida olulisi plusse. Näiteks puudus missioonil langenud kaitseväelaste vabaabielunaistel õigus hukkumishüvitisele, see õigus aga oli ja on abikaasal.

Mul on hea meel tõdeda, et üha rohkem noori siiski abiellub ehk teeb oma kooselu ametlikuks, kuigi ametlik statistika seda ei kinnita. See küll seob vabu hingi, kuid lisab perele turvatunnet. Armastavat peret näha on kõrvalseisjalegi meeldivam, kui kohata naabrit teatud aja järel jälle uue kaaslasega

Samal ajal ei tohi abielus kaasasse suhtuda kui omandisse. Just ülemäärane kiivus lõhub kooselu samamoodi kui armastuse puudumine. Abielu ja selle värskena hoidmine on kunst. Miks ei võiks me seda kunsti jätkuvalt oma igapäevaelus viljelda?