Toomas Alatalu: Moskvasse minekust 2010

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Viis aastat möödas ja jälle tuleb Balti riikide presidentidel mõelda, kas minna Moskvasse Nõukogude armee võidu aastapäeva tähistamises osalema. 1995. aastal polnud midagi otsustada, sest Vene väed alles olid suure kauplemise peale lahkunud (sabasid Paldiskisse ja Skrundasse jättes), ja 2000. aastal käis uuesti sõda Tšetšeenias. 2004. aastal suutis Moskva saavutada ÜROs nii 8. kui 9. mai tunnustamise võidupäevana, nüüd oli suur osa lääne liidritest nõus tähistama esimest päeva Euroopas ja teist Moskvas.

Eesti, Leedu ja Gruusia president eelistasid järgmisel aastal olla sel päeval oma rahvaga, ehkki tasub meenutada: teatud perioodil oli Moskva sõnades valmis isegi Eesti-Vene piirilepingule alla kirjutama 9. mai kandis. Toonase riigikogu häälestatust teades julgen öelda, et seegi leping oleks ratifitseeritud mingi lisaga, nagu 1996. aastal kokku lepiti. Sestap võib küsida: kas teoreetilisel juhulgi järgnenuks hilisem allkirja ärakutsumine lepingult? Nüüd saame selle üle vaid fantaseerida.

Kreml elas kolme kunagise liiduvabariigi liidri tulemata jätmist rängalt üle. Praegu kinnitab seda sõnum: me ei saadagi ametlikke kutseid, sest kes tuleb - aga kutsutud on kõik omaaegsed võitjad -, tuleb niikuinii. Samal ajal jätab võitjate jutt kohe otsustamisõiguse neile, kes ei saa eitada oma okupeerituse staatust.

Nii ongi Stalini-Hitleri ühised ja mõlema üksikohvrid taas üldise tähelepanu all. Mida teevad? Viis aastat tagasi oli seis mäletatavasti selline, et Eesti, Läti ja Leedu president lubasid ühisotsust, ent ühel päeval teatas Vaira Vike-Freiberga, et tema küll läheb. Arnold Rüütel ja Valdas Adamkus vastasid kolm nädalat hiljem koos: meie ei lähe.

Mis puutub Eesti ajakirjandusse ja parempoolsetesse poliitikutesse, siis need nõudsid veel detsembris 2004, et Rüütel ei läheks. Pärast vastava otsuse sündi hakati rääkima (eriti pärast ülalmainitud prääniku näitamist) vastupidist. Leedus ei pannud keegi presidendi autoriteeti otsustamises kahtluse alla.

Nüüdki pole Leedus tõmblemist. Pealegi on seis selgesti Vilniuse kasuks. Nimelt seisab ees Leedu taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamine (11. märtsil), kuhu president Dalia Grybauskaite on kutsunud kõik naaberriikide presidendid (Valgevene Aljaksander Lukašenka kutsumine sai ajendiks teda kritiseerinud välisminister Vygaudas Ušackase tagandamisele).

Ja Vene presidenti Dmitri Medvedevit mainis proua president nimeliselt, lisades: ”Tema tulek näitab, kuidas meid hinnatakse ja Leedut koheldakse”. Seega, tuleb Medvedev, läheb Grybauskaite Moskvasse, ei tule Medvedev, tuleb uus otsus …

Lätis sai minek Vaira Vike-Freiberga poolt avatud. Tema ja teinegi president Guntis Ulmanis soovitavad Valdis Zatlersil minna. Ent kutset pole ega tule ning Läti ei ole näiteks Prantsusmaa. Nädal tagasi, kui Riias viibis Venemaa asevälisminister Vladimir Titov ja kõlas sõnum, et välisminister Sergei Lavrov ise võivat kevadel Lätti sõita, teatas Zatlers salapäraselt, et on saanud ”autoriteetsel tasemel küllakutse”, kuid teeb oma otsuse teatavaks veebruari keskel.

Eestis on taas tekkinud huvitav seis. Esmalt arutles sõidu üle teoreetiliselt president Toomas Hendrik Ilves intervjuus 14. jaanuari Eesti Päevalehele. Seejärel, 18. jaanuaril ilmusid nagu nõiaväel levikusse grupi Venemaa politoloogide soovitused, et Ilves sõidaks Moskvasse. 21. jaanuaril esitati Kanal 2 “Reporteris” küsimus: ”Kas Eesti president peaks sõitma Moskvasse?” ja 67 protsenti vastas eitavalt.

Järgmisel päeval soovitas portaali Delfi juhtkiri Ilvesel seda kindlasti teha. Möödus paar päeva ja presidendi esinemise järel sai avalikkus teada nelja meediaväljaande juhi Moskvas käigust. Kuna ülejäänud ajalehed neil päevil sõidust ei kirjutanud ja raadiod-telekanalid viitasid korralikult uudiste allikale, jääb huviga oodata, kust ja kellelt järgmine sõnum tuleb.