Kergesti sai vahel järele antud lihtsustatud lahenduste pakkujatele. Aga päris kunst tihti algabki pisiasjadest, nende lõpuleviidusest. Kahju on sellest, et nii väga oleks tahtnud veel mõnegi näitlejaga tööd teha, aga see on nüüd juba kadunud võimalus. C’est la vie!
Kas miski paneb südant valutama seoses Endla teatriga?
Pean tunnistama, e t nüüdki ei jäta Endla käekäik mind ükskõikseks, sest siin oldud aastatega on see teater mulle omaks saanud, olnud mulle koduteater kõige paremas mõttes. Soovin, et teatril läheks edaspidigi hästi ja ta murraks end esile Eesti teatrimaastikul. Potentsiaali selleks on, sest trupis on fantastilisi näitlejaid, kohe kindlalt Eesti paremate hulka kuuluvaid!
Mõningad tendentsid teevad siiski murelikuks. Tahan väga loota, et Endla teatri aadressiks jääb ikka Keskväljak 1, et teater ei koliks päriselt Vilde teele. Oht on olemas, sest kahtlaselt nihkub teater odava kommertslikkuse suunas.
Väga kurb, kui teater muutub teisejärgulise meelelahutuse alltöövõtjaks. “Vilde tee” labane kiirtoit devalveerib näitlejaid ja rikub publikut.
Meie näitlejad ja vaatajad on rohkem väärt. “Vilde tee” ei peaks olema Endla teatri profiil, ükskõik kuidas seda ei õigustataks. Muidugi kui tulevikus ikka tahetakse samadel lavalaudadel mängida Shakespeare’i, Moliere’i, Tšehhovit, Maeterlincki, Tammsaaret …
Ja veel. Vist üks üldisi suundumusi on poliitikute eeskujul salakavalalt meie ühiskonda juurdumas - omakasupüüdlik rehepaplus. Paraku pole sellest puhas ka kultuuri valdkond ega teater.
Aga lõpetuseks, ikkagi olen õnnelik, et saatus tõi mind Pärnu ja kinkis siin teatris mulle üliilusaid hetki! Kummardus kõigile sõpradele siin, hüvasti! “Prassai!” nagu ütles Toots.