Madis Kalmet: Ikkagi olen õnnelik, et saatus tõi mind Pärnu ja kinkis siin teatris minu jaoks üllatavaid hetki!

Foto: Andres G. Adamson

Detsembris said teatrisõbrad kurva uudise: teiste kõrval koondatakse Pärnu Endla teatri loomingulise rahva ridadest lavastaja-näitleja Madis Kalmet. Seevastu kuu lõpus selgus, et mees on pälvinud Endla kolleegiauhinna aasta parimaks lavastuseks tunnistatud “Esimesed suudlused” eest. Nutta või naerda?

Paradoksaalselt on nuttev ja naerev mask teatri sümbol. Sel nädalal 55 aasta juubelit tähistanud Madis Kalmetile on Endla periood nüüd juba minevik. Ent pärnakaile ja teatrivaatajaile jääb õhku hõljuma küsimärk.

Kuidas koondamisteate vastu võtsite ja mis meeleolud teid praegu valdavad?

Loomulikult olin üllatunud, muidugi mitte positiivses mõttes. Kui see kõik nii järsku, ilma hoiatuseta sünnib, on ehmatus suur. Teatris on sellised asjad väga valulised: on ju kõik ülimalt emotsionaalsed inimesed ja nii mõnelegi võib see tähendada teatritööst lõplikult kõrvalejäämist, senise elu kokkuvarisemist.

Loomeinimeste koondamine või lepingu lõpetamine - erilist vahet nendel pole - sisaldab alati suuri küsitavusi, sest mis alustel, mis kriteeriumidest lähtuvalt inimeste tööpanust ja loomingut hinnata!? See sisaldab nii palju subjektiivset, et kutsub alati esile poleemika. Neil, kellele on antud õigus selliseid otsuseid langetada, on tohutu suur vastutus.

Alati tasub endalt küsida: kes olen mina, et teiste inimeste saatuse üle otsustan? Varasematel aegadel saadi (mittevajalikest) näitlejatest teatris lahti, kasutades formaalset konkursi vormi, nüüd on selleks “suurepärane” uus seadus, mis annab tööandjale täieliku voli töötaja üle ja võimaldab eriliste põhjendusteta ja robustselt inimesi tänavale heita. See muudab inimesed kaitsetuks, sellest tulenevalt araks ja alandlikuks. See on väga kurb tendents.

Kas koondamist kuidagi põhjendati?

Võlusõna on “majandusraskused” ja see õigustab kõike. Kui lasta teha objektiivne analüüs kõikide palkadest ja tööpanusest ning muudest kulutustest, leiaks kindlasti palju tõhusamaid kärpe- ja kokkuhoiuvõimalusi kui need, mis valiti.

Enamik Eesti teatreid on saanud hakkama koondamisteta. Endlas istuksid nagu mingid nähtamatud puugid sees. Kas ei peaks teatritöötajad senisest julgemalt pöörama kriitilise pilgu oma juhtide suunas?

Seega, ma ei saa enda puhul teha muud järeldust, kui et mind ei vajata enam ja ma ei sobi sellesse Endla teatrisse, mida arendab ja kujundab praegune peanäitejuht. Nägemus teatrist on meil ilmselt erinev ja jääb vaid loota, et tema nägemus on tulevikusuutlik.

Millal ja mis mõtete ning ootustega Pärnusse tulite?

Olin esimest korda Endlas lavastamas Raivo Trassi kutsel külalisena juba üle kümne aasta tagasi, täpsemalt 1998. aastal lavastasin väikeses saalis Wendy Kesselmani “Minu õde siin majas” ja ärklisaalis August Strindbergi juubelitähtpäevaga seoses tema “Hadese ehk Surnute saare”. Mõlemat tööd pean siiani väga oluliseks.

“Minu õde ...” kui väga õnnestunud tundlike näitlejatöödega lavastus lummava õhustikuga, mida aitas luua kadunud helilooja Rauno Remme muusika. Ja “Hades ...” kui eksperiment Strindbergi ühe müstilisema näidendi ja elava muusikaga väga intiimses keskkonnas.

Kaasa tegi Ain Anger, nüüdseks juba maailmakuulsaks bassiks kasvanud laulja. Hiljem need külaskäigud jätkusid ja 2002. aastast sai minust koosseisuline näitleja-lavastaja.

Selline oli minu algus siin Pärnus, töine ja väga loominguline. Pean tunnistama, et teater võttis mind väga soojalt vastu ja Pärnus kui linnas olen end alati hästi tundnud.

Millised tööd olid teile hingelähedased?

Arvan, et minu Pärnu perioodi jääb nii mõnigi minu paremate tööde hulka kuuluv lavastus. Seesama “Minu õde siin majas”, kindlasti Matei Visnieci “9 ööd” ja muidugi Shelagh Stephensoni “Vee mälu”.

Südame küljes on veel Kenneth Lorengani “Viimane näitus” Ly Tedre superrolliga ja Jaan Kaplinski “Liblikas ja peegel”. Samuti viimane lavastus, Jay D. Hanagani “Esimesed suudlused”.

Meeles on pea kõigi lavastuste puhul äärmiselt huvitavad ja elavad prooviperioodid. Suurimad tänud oma näitlejatele!

Olulisemad rollid, mis Endlas meelde on jäänud ning väljakutset ja rahuldustki pakkunud, on Paratov Aleksandr Ostrovski “Kaasavaratus”, Vargamäe vana Andres “Vargamäe kuningriigis” ja kindlasti minu viimane näitlejatöö - Mees ehk Võõras Kasterpalu-Ristikivi-Hesse “Hingede öös”. Sellest oli tõeliselt valus ja raske loobuda, aga ma pidin selle otsuse tegema, rollilepinguga ei tahtnud jätkata, sest eneseväärikus maksab ka midagi.

Kui vaatate Endla ajale tagasi, kas teeksite midagi teisiti?

Pigem, mida ma oleksin tahtnud, et oleks olnud teisiti … Eelkõige, et oleks olnud veel rohkem tööd nii lavastaja kui näitlejana! Paraku ei ole teatris see ainult enda teha.

Eriti kahju on ühest lavastamata jäänud suurepärasest näidendist, ajast, kui teatris oli veel Märt Avandi: pearoll oli mõeldud temale. Kurb. Ehk õnnestub tulevikus, kusagil mujal? Ja veel. Kui midagi kahetseda, siis seda, et sai siiski liiga palju kompromisse tehtud. Oleks veel enam pidanud võitlema oma ideede maksimaalse teostamise nimel.

Kergesti sai vahel järele antud lihtsustatud lahenduste pakkujatele. Aga päris kunst tihti algabki pisiasjadest, nende lõpuleviidusest. Kahju on sellest, et nii väga oleks tahtnud veel mõnegi näitlejaga tööd teha, aga see on nüüd juba kadunud võimalus. C’est la vie!

Kas miski paneb südant valutama seoses Endla teatriga?

Pean tunnistama, e t nüüdki ei jäta Endla käekäik mind ükskõikseks, sest siin oldud aastatega on see teater mulle omaks saanud, olnud mulle koduteater kõige paremas mõttes. Soovin, et teatril läheks edaspidigi hästi ja ta murraks end esile Eesti teatrimaastikul. Potentsiaali selleks on, sest trupis on fantastilisi näitlejaid, kohe kindlalt Eesti paremate hulka kuuluvaid!

Mõningad tendentsid teevad siiski murelikuks. Tahan väga loota, et Endla teatri aadressiks jääb ikka Keskväljak 1, et teater ei koliks päriselt Vilde teele. Oht on olemas, sest kahtlaselt nihkub teater odava kommertslikkuse suunas.

Väga kurb, kui teater muutub teisejärgulise meelelahutuse alltöövõtjaks. “Vilde tee” labane kiirtoit devalveerib näitlejaid ja rikub publikut.

Meie näitlejad ja vaatajad on rohkem väärt. “Vilde tee” ei peaks olema Endla teatri profiil, ükskõik kuidas seda ei õigustataks. Muidugi kui tulevikus ikka tahetakse samadel lavalaudadel mängida Shakespeare’i, Moliere’i, Tšehhovit, Maeterlincki, Tammsaaret …

Ja veel. Vist üks üldisi suundumusi on poliitikute eeskujul salakavalalt meie ühiskonda juurdumas - omakasupüüdlik rehepaplus. Paraku pole sellest puhas ka kultuuri valdkond ega teater.

Aga lõpetuseks, ikkagi olen õnnelik, et saatus tõi mind Pärnu ja kinkis siin teatris mulle üliilusaid hetki! Kummardus kõigile sõpradele siin, hüvasti! “Prassai!” nagu ütles Toots.