/nginx/o/2010/01/30/304037t1h625a.jpg)
"Meile tundus, et Pärnus on puudu korralik kohvik, mis oleks hommikul vara avatud, kus pakutaks kohapeal küpsetatud kooke ja saiakesi ning kus oleks soe, hubane ja kodune, mitte eurostiilis, sile ja lage," kirjeldab säravate silmadega ja tütarlapselikult kaunis Anna Huimerind.
Anna Huimerind on 28aastane noor ema, kes hariduselt prantsuse filoloog. Ta on Tallinnas kasvanud ja elanud, kuid poja sünni järel on elu ta koos abikaasaga Pärnu toonud.
Anna on Pärnus elanud pool aastat ja teinud siin teoks oma unistuse: rajanud kohviku. See kannab nime Supelsaksad ja asub Karusselli poest diagonaalis üle tee. Kohvik mahutab 35 inimest, teist niisama palju suudetakse vastu võtta suvel, kui uksed avab terrassikohvik.
Selgub, et ammune unistus vormus konkreetseks ettevõtmiseks läinud kevadel. Esmalt oli Annal küll plaan rajada Supeluse tänaval Huimerindade Pärnu valdustesse salati- ja saiabaar. Kunagi asunud seal kohvik Suviaed Silvia.
Huimerinnad moodustavad kümneliikmelise sõbraliku ja loomingulise seltskonna, keda sobib nimetada kunstnikepereks, sest Anna isa on arhitekt Jaak Huimerind ning ema graafik ja fotograaf Ruth Huimerind. Peres on suured ja väiksed lapsed, kes kõik tunnevad end Pärnus koduselt. Nii laideti kodumajja kohviku tegemise mõte maha, sest see võib hakata eraelu häirima.
Ühel päeval teataski Ruth Annale, et leidis tütre kohvikule selle õige maja. Tegu on ligemale 150aastase palkehitisega, mis üle ootuste hästi säilinud. See tähendab ümber ehitamata planeeringuga: uksi avades avanevad aina uued toad.
Kui majaomanikuga rendileping sõlmitud, alustati ettevalmistusega. Anna kõneleb, et palju tuli kohvikupidamise nõuete tõttu ümber ehitada ja odavaks see ei kujunenud.
Ehitustööd olid mahukamad, kui algul kavandati, ning septembri asemel avas Supelsaksad uksed hoopis detsembris. Töömees nägi suurt vaeva kohviku põrandatega: algupärast laudpõrandat kattis seitse kihti eri materjale. Suvel lendas akendest tolmupilvi, aga tulemus on vaeva väärt. Üle sajandi vanad lauad on imehästi säilinud, nii et silm puhkab.
Pere meespoole ülesandeks jäid arhitektuurilised ja tehnilised lahendused ning elektritööd.
Anna suurim abiline ja kohviku projektijuht ongi elukaaslane Jaan Karp. Jaan pühkis samuti Tallinna tolmu jalgelt ja töötukassa ettevõtluse starditoetuse toel asuti üheskoos kohvikut rajama. Istuda aastaid ülikonnas kusagil kontori klaasboksis pole elu kummagi meelest.
Jaan on elupõline muusik ja konservatooriumi haridusega löökpillimängija, ta on trummarina tegutsenud Rujas, Karavanis, töötanud Estonia teatri orkestrandi ja muusikaõpetajana. Praegugi on tal Tallinnas 15 trummiõpilast ja Pärnus kavas alustada trummikooliga, kui õnnestub rentida sobivad ruumid.
Anna on samuti tänulik oma isale Jaagule, kes tegi projekteerimistööd.
Anna ja Ruth valisid tapeedid, tekstiilid, mööbli. Ruth on alati soovinud luua mõnd lõbusat, hullu ja väga emotsionaalset interjööri. "Huvitavat, ettearvamatut ja sellist, mida varem pole kusagil nähtud. Väga hull ei saanudki, suhteliselt traditsiooniline ja kodanlik," seletab Ruth. Roosa lett uhke puitpitsiga on tema idee: puitpits mõjub äärmiselt pärnulikuna. Arhitektist abikaasa Jaak on kahe jalaga maa peal mees, kes roosast värvist kuuldes pead vangutas. Naisperele olnud suur asi, kui pereisa kujunduse hiljem lahedaks arvas.
Ruth on sündinud Pärnus 1956. aastal. Toonases 1. keskkoolis oli väga tugev kunstiõpetaja Eha Kolk, kes õpetas lastele kõiki tehnikaid, mida tavaliselt alles kõrgkoolis proovitakse. Pealinna aega jäid kunstiülikool, pereloomine ja eneseleidmine kunstis. Suved, pühad ja nädalalõpud on Huimerinnad veetnud Pärnus, koolis ja tööl käiakse Tallinnas.
"Ma ei kujuta ette, et Pärnust ära läheksin. Pärnu kodu on meile maakodu eest," kinnitab Ruth. Punased lehvivad juuksed märgivad Ruthi värvilembust, sest värvideta tunduks elu talle kurb ja masendav. Tallinnas on mugav töötada, aga Pärnu pakub puhast inspiratsiooni ja silmarõõmu.
Näiteks on Huimerindadel tore suvine traditsioon: juba neli-viis aastat on nad pidanud Ammende villa taga tammede all piknikku. Naised valgetes kleitides külitavad murul, toit ja vein kaasas, ja seltskond, kes nendega ühinenud, on juba päris arvukas.
Tegelikult on Ruth väga uhke, et Anna oli tubli ja tegi endale ise töökoha. Ja tema abile võib tütar kindel olla.
Kohvikus ringi vaadates võib tajuda, et ruumikujundajad on olnud stiilimeistrid, kes elegantse käeliigutusega loonud muljetavaldava, julge ja eklektilise terviku. "Tegime stiili osas emaga koostööd. Meie kodudes on alati värviline mööbel olnud," räägib Anna.
William Morrise kaubamärgiga klassikalised tapeedid on sisustussalongist Muster. Mööbel osteti siit-sealt: vanavaraladudest, Shalomist. Ja üldse mitte kulla hinnaga.
Selgub, et juba avamisest saati on käinud palju uudistajaid ning kliendid lausuvad kiidusõnu. Kohvik on avatud hommikul kella kaheksast. Iga päev pakutakse värskeid kohapeal tehtud saiakesi.
Anna tunnistab, et suurem osa Tallinna-sõpradest, kellele kohviku tegemise plaanist sai räägitud, laitis mõtte maha. Arvati, et Pärnu on koht, kuhu ei tasu midagi luua, sest siin napib kliente. ""Kuidas te julgete, miks riskite? Majanduslangus ju. Kas te ei karda?" Ütlen ausalt, et lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Teadsin, milline see kohvik tuleb, ja arvasin, et see võiks inimestele meeldida. Vahel ei tohi lasta end häirida. Paar inimest julgustas meid ja uskus meisse," meenutab Anna.
Kui hakata riburada kohvikust ajas tagasi minema, meenuvad kohe Ruth Huimerinna kokaraamatud. Selgub, et Ruthi vanaema Anette Muru pidas Tallinnas Harju mäel ja Raekoja platsil kohvikut. Toiduvalmistamise traditsioon on selles peres väga sügavalt juurdunud. Ruth räägib, et on kasvanud selle sees, mida tänapäeval toidutrendiks või gur-maanluseks nimetatakse, keetnud ja küpsetanud viiendast eluaastast alates ning õpetanud samas vaimus tütreid.
Ruth lisab, et Anna pole sugugi algaja kohvikupidaja, lapsena teinud ta Pärnus Aia tänava kodus kohviku, kuhu kutsus naabridki. Veidi hiljem üritas tüdruk sama Pääskülas, kleepides paneelmaja seinale kõverate tähtedega sildi "Kohvik avatud korteris 29", kuhu omade kõrval astusid sisse võhivõõrad. Ema-tütar lõkerdavad selle jutu peale naerda.
Supelsakstes küpsetab Rannahotellis 14 aastat kokanud kondiiter Urmas Ost-rov. Kookide-saiakeste retseptid on koostöös välja mõelnud Urmas ja Anna. Näiteks saiad on tehtud puhta taluvõiga ja säilitusaineid ei kasutata. Kvaliteetse tooraine pealt kokku hoida ei kavatseta ning menüü täieneb pidevalt. "Iga inimene tunneb vahel, et sööks ühe patuselt hea koogi või saia," avaldab Ruth. Selle sooviga tasub Supelsakstesse minna küll. Isegi läbi lume.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)