Lapsepõlve kiindumus hobustesse pani Anne ratsutamist õpetama

"Aspasia on hästi sõbralik, sõidan temaga, aga üldiselt on nii, et treener paneb paika, kellega sa täna sõidad," räägib Kilingi-Nõmmest treeningul käiv Maarja lemmikut kammides.

FOTO: Urmas Luik

Keskküla talu leiab Leina küla vahelt kergesti üles, kui sõita talvist laialt lahtiaetud teed pidi Jõulumäest mööda ja pöörata paremale alla, sinna, kus hobused koplis rõõmsalt pruuskavad, nii et hingeõhk aurupilvena üles jääb.


"Talu on ajast, kui neid taasloodi, mina olen siitkandist pärit, Lepakülast," ütleb sooja kootud mütsi ja suurde salli ning käpikutesse pakitud Keskküla talu perenaine Anne Lahesoo, silitades üle aia küünitavat halli hobust, kes on hoopiski poni.



"Põhiliselt tegeleme ponispordiga, need on kõik ponid. Inimesed arvavad, et poni on väikene, aga nende turja mõõt on kuni 148 sentimeetrit. Seda mõõdetakse sealt, kus kael hakkab. Kuni 16aastased lapsed saavad harjutada ponisõitu ja võistelda selles klassis," räägib Anne hooga ja vaatab kella, sest kohe-kohe tulevad lapsed pärast kooli siia treeningule.



Juba lapsena kiindus Anne Lahesoo hobustesse, hakkas nendega tegelema ja ratsasporti harrastama. Entusiasmil põhineb tema tegevus tänini, sest kuidas arvata  rahasse kõik alale pühendatud tunnid ajast, kui ta suviti kolhoosis tööl käis, et saaks hobustega olla, ja siis ratsutamisvõimaluse pärast Olustvere tehnikumi õppima läks. Zootehniku kutsetunnistus taskus, lõpetas põllumajandusreform ühismajandid. Annel vedas, et ta jõudis enne seda endale varsa osta. Nüüd on tallis 19 poni ja hobust, osa erapidajatelt siia teadja hoole alla antud. Anne teab loomi nime-, nägu- ja iseloomu pidi.



"Päev on nii, et hommikusööki ma neile tallis ei anna, lähevad välja, söövad seal heina. Sel ajal teen tallis kõik korda, iga päev koristan boksid ära, uus saepuru alla, kaerad ette, natuke heina. Ja lõuna ajaks tulevad nad talli tagasi," seletab Anne oma südatalvise tööpäeva kulgu. "Siis teevad trenni ära ja õhtusöögi saavad tallis, rohkem nad välja ei lähe, aga suvel saavad pärast trenni veel välja."



Heina teeb Keskküla talu pere ise ja oma maadelt, kaeragi kasvatatakse oma põllul. Porgandid, hobuste magustoit, on samuti enda kasvatatud. Porgandid on nii suured, et mahuvad vaevalt pange, kus perenaine neid talli köögis mullast puhtaks peseb.



"Põllutööd hobustega teha ei jõua, aga oma kartulivaod oleme hobustega teinud ja mullanud," kostab Anne, kelle sõnutsi aitavad talupidamist vee peal hoida toetused, näiteks PRIA pindalatoetus, mis antud sihipärase maakasutuse peale.



Eri päevadel ratsutamistrennis käijaid on paarkümmend, nende hulgas kaks ligi 40 kilomeetri kauguselt Kilingi-Nõmmest, peale selle Häädemeestelt, Audrust, Pärnust ja muidugi oma Tahkuranna valla lähemate koolide õpilased. Kella kolme paiku pärastlõunal treeningule jõudnud, kammivad tüdrukud kõigepealt oma hobused ära, panevad valjad pähe ja sadula peale, talvepakase kaitseks võtavad enda lemmikute tarvis tekid, panevad endale ratsutamiskiivri pähe ja lähevad harjutusväljakule.



"Kõik arvavad, et ratsutamine on nii lihtne, istud selga ja sõidad, aga ratsutamine on just selline ala, kus tuleb palju õppida, hobune peab hakkama ratsaniku sõna kuulama," räägib Anne erksalt ja jälgib, kuidas Maarja, Johanna, Kairit ja Mariann-Krõõt oma treeningloomadele soojendust teevad, et seejärel hakata nende sammu lihvima ja tõkkeületamist harjutada. Hea töö eest on tüdrukutel oma kaaslastele taskus maius, hobuseküpsis.



Värgitud kapjade all lendab lumi, metsaveer hakkab päikeseloojangust õhetama ja üle väljaku kõlavad Anne kui kogenud treeneri õpetussõnad, mis sellepäevaste harjutajate kõrvu kostavad. Ees on võistlused ja seal ei saa keegi endale allahindlust lubada.

Tagasi üles
Back