Jaan Lihtne päris isalt nime ja talukoha

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Mina olen siin külas sündinud, vahepeal linnamees olnud ja ringiga isakodus tagasi," seletab Lihtsa talu peremees Jaan Lihtne.
"Mina olen siin külas sündinud, vahepeal linnamees olnud ja ringiga isakodus tagasi," seletab Lihtsa talu peremees Jaan Lihtne. Foto: Urmas Luik

Nii lumerohket talve nagu tänavune mäletab Jaan Lihtne poisipõlvest, mil ta külalastega läbi hangede Tahkuranna koolis käis. Seitse kilomeetrit oli jala visata hommikul, seitse õhtul tagasi. Mõnikord vedas, kui Riia liinibussi juht lapsed heast südamest suure tee pealt peale võttis ja kodule lähemale sõidutas.


Kui Jaan passiikka jõudis, hakkas ta isa kõrval leiba teenima maaparandusvalitsuses.



"Kraaviremonttöö öeldi selle kohta, raiusime kallastelt võsa, niitsime, puhastasime - käsitöö kõik. Ja kraavid olid igavesti laiad," räägib isa Jaanilt eesnime saanud nüüd juba hallipäine poeg, kelle eluring toonud tagasi isa kätega ehitatud majja.



Erkkollase verandaga puumaja jõudis isa katuse alla pärast seda, kui Jaan noorem siinsamas kõrval saunas naabrinaisest ämmaemanda abiga ilmale oli tulnud.



Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Külapoiss Jaan linnas remondi- ja ehitusvalitsuses ehk suupärasemalt REVis ligi 30 aastat tööd rabanud, kaasaga neli last üles kasvatanud ja nüüd isakodus ehk ametlikult Lihtsa talus tagasi.



"Pärnus on minu ajal ehitatud Kalevi staadion, kuursaal on meie remonditud, kõlakoja taastasime vanade jooniste järgi," loetleb suureruudulises flanellsärgis majaperemees hoogsalt ja räägib kohe otsa sellestki, kui palju kortereid Pärnu REV ehitas ja kuidas tema meestega puutööd tegi, põrandaid, uksi ja aknaid paika pani.



"Nädalavahetustel käisime linnast ikka siin majas pidu pidamas. Teate, siia on 100 inimest korraga mahtunud! Pilli mängisime ise, mina tõmbasin vennaga karmoškat," venitab jutukaaslane käed kahte suunda välja, et poleks kahtlust: siin on tõesti avar olemine. "Ja nüüd saab juba 16 aastat, kui oleme siin tagasi."



Rubla ajal jõudis pere oma liivaseid maid parandada ja kasvatab põllul kartulit ning söödab laudas oaõiekirjut Murelit, kes annab perele piima ja on küla uhkus, sest maal on üksiklehmapidajad nii haruldane nähtus, et kanna nad punasesse raamatusse.



Jaani kaasa Lehti toetab ennast päikeseküllases elutoas ahju vastu ja haakub jutusse, meenutamaks aega, kui külas kurkidega raha tehti ja saagiga pikki sõite ette võeti. Lihtsa pere käis oma Moskvitšiga turul nii kaugel Põhja-Venemaal nagu Ole-negorsk. "Vaheldumisi sõitsime, mina kudusin vahepeal sokke, kui Jaan roolis oli," meenutab Lehti, nagu rulluks tema silmade ees lahti film, mis näitab seda kauget kanti, kus kümneid kilomeetreid polnud tee ääres ühtegi elamist.



"Siin on kuldsed mäed ümberringi, poisid kasvavad suuskade otsas," pöörab jutuots Leina külla tagasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles