Peeter Järvelaid: 20. sajandi rahulepingud – Tartu rahu 2. veebruar 1920

Jaan Poska Foto: arhiiv

Kuna moodne ajaloouurimine on vahel defineeritav kui liikumine ajas ja ruumis, võiksime teha mõttelise ajaloolise rännaku ja piiluda näiteks 1920. aasta 2. veebruari järgsesse aega Saksamaal. Täpsemalt võiks vaadata Bonni. Ilmselt luges professor Bergbohm mõnda Saksa lehte, mis tähtsamad maailma uudised koju kandsid, kuid liivimaalasena tundis ta tõenäoliselt huvi Riias ilmuva saksakeelse ajalehe vastu. Oli ju professorihärra Tartus ajalehetoimetaja töödki teinud.

Carl Bergbohm ja Tartu rahu

Meie töö oleks kindlasti palju lihtsam, kui Teise maailmasõja ajal poleks Bonni ülikool maha põlenud, andes tuleroaks kuulsa Liivimaa mehe Carl Magnus Bergbohmi (1849-1927) isikliku arhiivigi, mille tema õpilased olid sinna varjule toonud.

Aga ikkagi saame nüüd endale ette kujutada 1920. aasta veebruarihommikul Bonni ülikooli emeriitprofessor, kellele hommikukohvi juurde toodud ajalehest oli silma hakanud uudis, mis teatas, et Tartus (saksa keeles ilmselt veel Dorpatis, või kirjutasid Saksa kirjasaatjad oma võimutruul kombel Jurjevist?) oli sõlmitud Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel rahuleping.

Ehk tõi värske ajalehe professorihärrale proua Lilly ise, kes kaks aastakümmet nooremana oli ilmselt palju krapsakam. Proua Bergbohm, Tartu ülikooli sündiku ja hilisema advokaadi Lieveni tütar, oli kindlasti samuti huvitatud uudistest, mis kodumaalt Reini kallastele jõudsid. Kas need just meeldivad olid, on teine lugu.

Riia kaupmehe pojana sündinud Carl Bergbohmi ei saanud uudis Tartu rahulepingu sõlmimisest külmaks jätta. Tema mälestustes leidus liialt palju valusmagusalt ilusat, aga ka üksnes valusat ja alandavat, mis sidus teda selle linnaga Liivimaal.

Emajõe kallastel oli Bergbohmi ainus alma mater, Saksamaal Marburgis või hiljem Bonnis polnud tal kunagi tekkinud samu tundeid (kuigi kolleegid ja õpilased temast väga lugu pidasid), mis teda olid vallanud Liivimaa ülikoolilinnas, mida kasvandikud kodukootult Emajõe Ateenaks hüüdsid.

Euroopa tasemel õigusfilosoofiks ja rahvusvahelise õiguse spetsialistiks oli Bergbohm saanud Tartus. Temast loodeti sealses sõprade ringis veel palju kuulda, paraku tahtis saatus, et Bergbohmil tuli Tartust ja Vene impeeriumist lahkuda poliitilise surve tõttu, et otsida vaba akadeemilist tööd Saksamaal.

Tartus sõlmitud rahuleping ehk isegi kehutas Bergbohmi edevust, sest rahvusvahelise õiguse teaduse meeste hulgast oli just tema see, kes vastuseisu kartmata oli rõhutanud riikidevaheliste lepingute tähtsust. Ta polnud ainult astunud rahvusvahelise õiguse instituudi liikmena juristidega vaidlusse, vaid teinud filosoofiliste koolkondade arvamustevahetuses oma teravas toonis selgeks, et ”rahvusvahelise õiguse allikad ongi vaid riikidevahelised lepingud ja kokkulepped“.

Bergbohm, Martens, Poska

Kindlasti võis vana professor veebruaris 1920 endalt küsida: huvitav, kes olid need mehed, kes selle lepingu Tartus Eesti Vabariigi poolt ette valmistasid ja allkirjadeni viisid?

Kas meenus juba oma eluõhtul professorile enda Tartu-märkmikke lehitseda, kuhu kõik ta loengutele registreeritud noored juristid olid semestrite kaupa kirja pandud ja kust võis leida märkuse, kes ja mis hindele oli rahvusvahelise õiguse eksami sooritanud?

Huvitav, kas leidis Carl Bergbohm 1887. aasta sügissemestrist oma loengute kuulajate nimekirjast Jaan Poska nime?

Mida võis Bergbohm sel hetkel mõelda? Kas seda, et eestlastel oleks läinud ju palju paremini, kui veel olnuks elus suhteliselt vara lahkunud Liivimaa mees, kelleks Bergbohm ennastki luges, kolleeg Fridrich Fromhold Martens (1845-1909)? Või mõtles ta väikese uhkusega südames, et pagan küll, see Eesti rahuläbirääkimiste juht Poska oli Tartus tema enda tudeng olnud!?

Bergbohmil endal polnud Vene impeeriumi haridusbürokraatiast just head mälestused, sest tema vastu oli aastast 1889 alanud Peterburi ametnike klaperjaht, mille eesmärk oli iga hinna eest takistada teda saamast oma kuulsa õpetaja professor August Michael von Bulmerincqi järglaseks Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professori toolil.

Ametnikud saidki suurte ponnistustega 1893. aastal oma tahtmise ja Bergbohm lahkus kõvasti haiget saanuna Vene impeeriumist.

Bergbohm ei tahtnud meenutada näiteks seika, et tema, kes oli tõlkinud Pärnust pärit Friedrich Fromhold (Fjodor Fjodorovitš) Martensi kaheköitelise rahvusvahelise õiguse õpiku vene keelest saksa keelde ja Berliini kirjastuses selle välja andnud, tunnistati võimetuks õpetama vene keeles rahvusvahelist õigust.

Muidugi, kange iseloomu tõttu oli Bergbohm andnud vahel ise vastastele käike ette, aga mis seda enam meenutada.

Nüüd oli Vene impeerium, kust Bergbohm Riia poisina pärit oli, kokku kukkunud ja ta enda õpilased kasutasid temalt saadud rahvusvahelise õiguse teadmisi riikidevahelistest lepingutest, et luua impeeriumidest tekkinud riikidele rahvusvaheliseks tunnustuseks alust.

Ja just Eesti mehed olid ühed esimesed, kes Vene impeeriumist väljumist rahvusvaheliste lepingutega Euroopa avalikkusele kinnitasid.

Poska ja sõjaõigus

Bergbohm oli olnud akadeemiline õpetaja, kes rääkis asjadest pigem teoreetiliselt, kuid nüüd oli hakatud tema õpetatut praktiliselt ellu viima.

Tõsi, sel 1887. aasta sügissemestril õppis Poska Bergbohmi juures nii rahvusvahelist õigust kui positivistlikku õigusfilosoofiat, kus kuulajatele tehti värvikalt ja vastaste suhtes mitte just väga tasakaalukalt selgeks, et need loomuõiguse koolkonna (keda loodusõiguse koolkonnakski nimetatakse) mehed ei mõista riigi- ega rahvusvahelise õiguse olemust, sest ei hinda vääriliselt lepingute rolli rahvusvahelise õiguse allikana.

Teame, et 30. mail 1890. aastal sooritas Poska Tartu ülikoolis komisjoni ees ülikooli lõpueksameid, kus pidi vastama küsimustele vähemalt kümnes aines, kaks viimast teemat, rahvusvaheline õigus ja õigusfilosoofia, tuli temal vastata just professor Bergbohmile.

Nagu räägib meile Tartus Eesti ajalooarhiivis säilinud eksamiprotokoll, hinnati Poska teadmised rahvusvahelises õiguses heaks (gut) ja õigusfilosoofias väga heaks (sehr gut).

Kuid ehk meenus Bergbohmile Poska teiseski kontekstis. 1890 oli võimalik Vene impeeriumis ülikooli lõpetada kahel tasemel. Nii proovis Poskagi saada loomulikult Tartu ülikoolist kaasa kõrgema astme diplomit ehk candidatus iuris’t, mida hiljem nimetati esimese astme diplomiga ülikoolilõpetamiseks.

Kas oskas Bergbohm seda kiilaks läinud kogenud soliidset advokaati Poskat samastada noore vibaliku mehega, kes 1880. aastate lõpus oli soovinud kirjutada rahvusvahelisest õigusest oma ülikooli lõputööd?

Tänini on ajaloolaste vaateväljast kõrvale jäänud fakt, et Poska kirjutas ülikooli kõrgema astme diplomiga lõpetamiseks vajaliku uurimistöö just rahvusvahelise õiguse alal, tehes seda Bergbohmi peamisel uurimisalal rahvusvahelises õiguses, täpsemalt sõjaõiguses.

Praktiline Poska

Jaan Poska võttis ilmselt lõputöö teema valikul endale liialt raske ülesande, sest kirjutada väga nõudliku professori teadustöö temaatikal oli kahtlemata riskantne, et saada oma katsetuse eest väga kõrget hinnet. Poska lõputöö teema oli „Sõjaseisundist rahutegemiseni“ (“Kriegszustand und Friedensschluss”).

Ilmselt vangutasid Poska kaaslased õigusteaduskonnas 1890 vaid pead ja tundsid tulevasele Tallinna advokaadile kaasa, sest oli juhtunud see, mida vanemad juuratudengid on alati teadnud: eriti kuulsate professorite lemmikteemadel lõputööde kirjutamine on väga suure riskiga seotud.

Carl Bergbohm hindas Jaan Poska uurimistööd muidugi täie rangusega ja nii tuligi hinne küllalt hea (ziehmlich gut). Seda tulemust ei saanud esitada kõrgema astme diplomi taotluseks.

Eks Poska kaaslased ja lähedased tundnud noorele mehele kaasa ning kindlasti ei osanud too siis arvata, et möödub veel peaaegu kolm aastakümmet advokaadina Tallinnas, kui tal läheb oma omaaegset iseseisvat ponnistust maailmakuulsa professori juures väga vaja.

Pärast 2. veebruari 1920 saanuks Carl Bergbohm oma kunagisele õpilasele Jaan Poskale öelda: esialgu ehk mitte õnnestununa tundunud kirjatöö „Sõjaseisundist rahutegemiseni“ oli ikkagi väga praktiline ...

”Pagana poiss, kuigi talle kolme panin, tegi ikkagi lepingu ära! Mina olen 70 ega ole sõlminud ühtegi lepingut,” võinuks Bergbohm lisada.