Mati Kose: Eesti taasiseseisvumise järgset majandusarengut vaadates olen jõudnud järeldusele, et rasked ajad on tihti püütud loodusvarade tugeva tarbimise najal üle elada.

Foto: Andres G. Adamson

Korvpalluri kasvu ja samblarohelises mõnusas sviitris Mati Kose ulatab terekäe Tartu ülikooli Pärnu kolledži fuajees, kuhu ta lepitud kellaajaks on mulle vastu tulnud. Allkorruse kohviku akna taga keerutab küünlakuutuisk, veebruari kohta kirjutab ta Eesti Naisega koostöös lettidele jõudnud loodusraamatus “Aastaaegade aken”,  et see on valge valguse võidukuu. Paukuv pakane ega kuhjunud hanged ei takista päevadel vääramatult pikkust kogumast ja jääpurikate helkivatel rividel räästa servas kasvamast. Ning kui talve selgroog hakkab murduma, loevad paljud loomad neid tähtsaid märke rõõmsa tähelepanelikkusega.

Mati, alustame teist ja Eesti Naisest. Kuidas teil suhted algasid? Seda, et need jätkuvad, lugesin-nägin ajakirja äsja postkasti jõudnud veebruarinumbrist.

Mõte Eesti Naise veergudele või mingisse väljaandesse kirjutada on küpsenud kaua. Omal ajal lugesin sealt Fred Jüssi looduslugusid ja need innustasid mind. Nüüd on meie lugupeetud loodusmentor auväärses eas ega taha enam väga ise kirjutada. Juhuste kokkusattumise tõttu kohtusin inimesega, kes Ajakirjade Kirjastuses töötab. Tema kaudu saigi Eesti Naise peatoimetaja mõne minu loo koos looduspiltidega ja need meeldisid talle. Hakkasime koostööd tegema, niimoodi see on läinud ja tundub, et sobib.

Neist lugudest ja lisatud fotodest ilmneb, et tunnete süvitsi loodust, oskate end ümbritsevat näha tavalisest inimesest erineva pilguga?

Võib-olla nende lugudega on natuke teistmoodi, aga aastaaegade teemal raamatu kirjutamise mõte oli mul varem ja mõni lugu oli valmis. Selles mõttes on ajakiri hea kohustus regulaarselt ja korralikult tekstid läbi töötada ja fotomaterjal koondada.

Aga aastaaegade vaheldumine meeldib mulle väga ja see on Eesti looduse rikkus, mida me kas või sellelgi talvel kogeme. Kes kirub, kes naudib, kes kordamööda, aga kui sellises looduslikult toredas kohas elada ja muutusi jälgida, on see inspiratsiooniallikas, mis panebki tegutsema.

Milline on teie kui loodusfotograafi eredaim pildistamiselamus, mis plaksti meenub?

See oli 2008. aasta sügisel, kui Matsalu lahes oli pikka aega vesi hästi madal ja üks sookurgede ööbimiskohti oli vee alt väljas. Olin ammu tahtnud sookurgede ööbimiskogumeid lähemalt uurida ja pildistada, võtsin varustuse selga ja kõmpisin sinna lähedale, panin oma uhiuue vaatlustelgi madala vee serva kahe kivi vahele, et see tunduks lindudele veidi teistmoodi kivina, ja jäin ootama, mis juhtub.

Kui hakkas hämarduma, olid sajad kured igast suunast mind sisse piiranud ja uudistasid pikkade kaeltega igast vaateaugust telgi sisse.

Mida aeg edasi, seda rohkem neid vee poole tuli, aga peale selle oli fantastiline päikeseloojang, erakordselt värvikas, mis peegeldus madalas vees nagu askeldavad kuredki. Nii et selline unistuste hetk! Ettevaatlikult hakkasin pilte tegema ja ühel hetkel oli grupp sookurgi väga lähedal ja sain kadreerida nii, et peale jäid sookurgede pead, sellised rääkivad pead. Selle pildi saatsin BBC loodusfoto konkursile ja see jõudis finaali loomaportreede kategoorias. Samast õhtust jõudis teine pilt ajakirja Eesti Loodus esikaanele.

Kui lähete loodusesse, mis peab teil tingimata olema kaasas?

Binokkel, see on looduses abivahend, sest enne kui sa kedagi pildistama või luurama hakkad, pead vaatama, mis või kes ta on, et olukorda hinnata. Statiiv on tavaliselt kaasas, sest pildistamise ajal on aparaadile vaja korralikku tuge. Samuti varjetelk, varjeülikond, kaardid, GPS-seade ja kui autos vähegi ruumi on, mitu paari kummikuid, magamiskott ja muu matkavarustus, sest sa ei tea ju kunagi, kus huvitav olukord tekib.  

Nii et loodusesse minnes pead mõtlema, miks, kuidas ja millisel aastaajal sa sinna lähed. Aastaajast ja tegevusest sõltuvalt on oluline vastav riietus, aga fotograafi õnnetus on see, et kui lähed välja fotokotiga, mis kaalub 20 kilo, ja pead minema kaugele metsa või - veel hullem - sohu, siis sellega matkamine eeldab kerget riietust. Aga kui istud juba objektiivi taga, tundide kaupa suhteliselt liikumatult, on tarvis väga sooja riietust. See ongi keeruline teema, eriti talvel, kui külmas linde-loomi passida. Ega siis muud lahendust olegi, kui magamiskotti pugeda.

Millal tegite oma esimese looduspildi ja mis sellel oli? Olete ju ealt selle aja laps, kes tõenäoliselt alustas Smenaga.

Esimesed pildid tegin tõesti Smenaga, olin 10-12aastane. Aga teadlikumalt hakkasin linde pildistama 1983. aastast ja varsti oli selge, et metsas käies on vaja leitud pesi ja tegevusjälgi ning muudki pildistada, et neid dokumenteerida.

Miks just linnud? Võinuks ju valida lilled või liblikadki?

See juhtus mingis mõttes juhuslikult ja mingis mõttes mitte. Kadunud tädi kinkis mulle Eerik Kumari linnumääraja, hakkasin seda lappama, linnunimesid ja -pilte kokku viima. Samal ajal rõngastas mõni klassivend linde ja mu huvi jätkus, seda enam, et meie lähedal olid Kabli ja Häädemeeste linnujaam, nii et muud hobid hakkasid peagi taanduma.

Fotograafiahuvi kasvas välja dokumenteerimise vajadusest ja eks see niimoodi vaikselt ole arenenud. Järjest rohkem on tulnud juurde kunstiline pool, looduse vahendamise pool. Ja võimalused paranevad, just linnu- ja loomapilte tehes. Vene aparaadi ega tavalise optikaga ei olnud neid väga võimalik teha.

Ülikoolidiplomi järgi olete loomaökoloog?

Jah.

Miks selline eriala?

Miks mitte? Minul oli keskkooli alguses selge, et minust inseneri või tohtrit ei saa, ju ma ikka ülikooli bioloogiat õppima lähen. Olin selleks ajaks üksjagu teinud lindudest  uurimistöid ning üleliidulisel noorte naturalistide konkursil Moskvas võitnud esikoha Tolkuse raba ja linnustiku uurimisega.

Mingil ajal tekkis mul huvi meie rahvuslinnu suitsupääsukese vastu, tema eluolu ja käekäigu vastu ja hakkasingi selle liigiga tegelema.

Teatasin juba esimesel kursusel juhendajale, et tean, millest ma tahan lõputöö teha. Ta püüdis mind mõistusele kutsuda, sest tänapäeval tehakse teadust teadusgruppides ja teema määrab tudengile juhendaja. Aga minuga läks vastupidi, suutsin oma teema üles töötada ja nii bakalaureuse- kui magistrikraadi kaitsta. Selle teemaga on plaanis doktorikraadini jõuda. Ikka suitsupääsuke, tema saba ehitus ja selle roll partneri valikul ja elukäigu edukusel.

Suitsupääsuke on huvitav ja maamajapidamisi ilmestav lind, liiati toob ta meile kevadel päevasooja ja madallennuga ennustab vihma tulekut. Aga miks ta teile teaduslikku huvi pakub?

Huvi suitsupääsukese vastu hakkas ajast, kui ma panin mere ääres linde rõngastades tähele, kuidas need linnud kogunevad parvedena roostikku ööbima, ja märkasin huvitavaid käitumise mustreid.

Sain hea kontakti sedasama liiki uuriva maailma juhtiva loomaökoloogi Andres Pape Moelleriga, kelle tööd meie rahvuslinnu sabast, käitumisest ja paarumisssüsteemist on saanud klassikaks. Tema toel ja õhutusel asusin uurima selle liigi valgete sabalaikude kui bioloogilise signaali tähendust.

Mul tekkiski perspektiiv, kuigi ülikoolis leiti, et üksinda on selle teemaga töötamine hullumeelne. Baasteaduse kõrval tegelesin aktiivselt pääsukeste arvukuse loendamise ja “Kodukoha pääsukese” loenduste organiseerimisega.

See oli aeg, kui nõukogude süsteem kokku kukkus ega olnud teada, mis edasi saab ja kas meil põllumajandus jätkub. Tähtis oli teada, kuidas meie rahvuslinnu käsi käib, sest tema toidulaud olid loomakasvatushoonete ümbruse putukad.

Eesti ornitoloogiaühing kuulutas 2000. aastal suitsupääsukese aasta linnuks, vedasin seda kampaaniat. Ta on südamelähedane lind, huvitava käitumisega igas mõttes ja erakordne liik juba selle poolest, et tuleb meile igal aastal lühikeseks suveks pesitsema ja lendab jälle Aafrikasse talvituma. Kusagil 8000 kilomeetrit ots, nii et suur osa suitsupääsukese elust möödub tiibade peal. Selline lendav organism, äärmiselt huvitava käitumisega ja atraktiivne, aga ühtlasi näide sellest, et kui sa hakkad mingit objekti põhjalikumalt uurima, siis mida rohkem uurid, seda rohkem tekib huvitavaid teemasid. Teadus areneb, tekivad uued võimalused ja teadmised. See on mingis mõttes protsess.

Milles teie töö kolledžis seisneb?  Olete kodulinna õppeasutuses ju loodusvarade rakendamise teadur.

Jah, see on selline tore ametinimetus. Selle taga on uurimis- ja arendustöö, minu roll on ühelt poolt uurida inimese ja looduse suhteid nii heas kui halvas, teisalt olla abiks inimese ja looduse suhete sättimisel ja kujundamisel, et aidata edendada loodusega seotud tegevust.

Kui on olulisi, suure võimaliku keskkonnamõjuga projekte, püüan nende puhul leida parimaid lahendusi, et täidetud oleksid nii inimeste vajadused kui saaks kesta loodus. Näiteks Audru kalakasvanduse teema, selle kompromisside ja kesktee leidmine võttis aega, aga lõpuks see leiti. Siin oli oma osa minu töölgi.

Tudengitele loen kolledžis ainekursusi Eesti loodusest maailma ökosüsteemideni välja.

Kuivõrd on inimese ja looduse suhted tänapäeval paigas? Te olete looduskaitseekspert. Kas ärimaailm surub ennast igale poole sisse, kuigi surujail on samuti hea looduses olla, seda nautida?

See on igihaljas teema, et eestlane peab ennast suureks loodusesõbraks ja kujunenud on käibearvamus, et meil on loodust palju ja see on väga hea seisus. Aga hästi palju sõltub sellest, missugused on olud ja kas majanduses on kasvu- või langusfaas.

Kolledžis oleme uurinud, kuidas eri arendusprojektide puhul keskkonnakorraldus toimib ja kuidas on nende keskkonnamõjude hindamisega. Siingi ilmnevad probleemid.   

Probleem on näiteks see, et Eesti halduskorralduse järgi peavad omavalitsused kõike korraga tegema: ühelt poolt arendama omavalitsust, teisalt olema jõud, mis arendusotsuseid kaalub. Ja mitte ainult sotsiaalmajanduslikus, vaid keskkonnakaitseliseski mõttes. Kuna meie omavalitsused on enamasti väikesed ja küllalt killustunud ning eksperte selles valdkonnas kas ei ole või on neid vähe või on nad üle koormatud, tehakse otsus, kas arendusprojektide kohta keskkonnamõjude hindamist teha või ei, sageli suhteliselt käigu pealt, eriti arendusbuumi ajal.

See järeldub meie teadustööst ja varsti avaldamisele minevast publikatsioonist. Teisalt on keskkonnamõjude hindamise süsteem meil selline, et arendaja leiab ise ja rahastab endale sobiva eksperdi. Aga kes maksab, see tellib muusika. Nendes valdkondades on kindlasti paranemise ruumi, aga Eesti taasiseseisvumise järgset majandusarengut vaadates olen tulnud päris huvitavale järeldusele, et rasked ajad on tihti püütud loodusvarade tugeva tarbimise najal üle elada.

Toote ehk mõne näite?

Kui iseseisvus taastus, said kalavarud väga suure löögi, samamoodi metsad. Riiklikku kontrollmehhanismi, seadusi ei olnud või need ei toiminud. Võib-olla oli see poliitikute ja seadusandjate varjatud agenda. Kinnisvarabuumi ajastul said väärtuslikud, mitte ainult kinnisvara, vaid loodusegi mõttes väärt alad linnade ja asulate ümber päris tugeva hoobi. Loodust on tihti kasutatud kiire tulu teenimiseks, vahel põhjendamata. Oluline on ikka see, et eksperdid oleksid kaasatud ja et need, kes otsuseid teevad, ei teeks neid külma kõhuga või ainult talupojatarkust kasutades.

Aga looduskaitsegi on probleem. Selles mõttes, et seda on nii palju reformitud ja kogu aeg on suund aina rohkem kabinetikeskse halduse poole. Keskkonna- ja looduskaitset kureeriv poliitiline seltskond arvab, et kõik on manageeritav kusagilt mitme maakonna keskelt ja looduses võimalikult vähe viibides.

Praktikuna arvan, et looduskaitse edu võti on siiski inimestega suhtlemine ja neile selgitamine, miks loodust on vaja kaitsta, mitte abstraktsete seadustega viibutamine. Seaduse puhul tuleb põhjendada, mis on selle mõte ja millised on konkreetsed väärtused, mida kaitstakse. Siis on inimestelgi parem arusaamine vajadusest selle järele.

Ekspert on omavalitsustel ilmselt kallis palgata ja kui tuleb looduseinimene,  kukub ta kindlasti millegi kallal irisema ja kui kusagil kasvab mingi käpaline,  paneb arenduse seisma. Selline on mustvalge suhtumine.

Oluline on see, et looduse kasutamine ja kaitsmine oleks omavahel tasakaalus ja tehtavad otsused nii arendamise kui kaitse suhtes arukad. Meil on küll palju kaitsealasid, kuid sageli pole liikide seisund nii hea, et mõtlematult neid paiku hävitada.

Mulle meeldiks väga, kui me saaksime otsustada oma keskkonda muutvate tegevuste üle tülika paberimajanduseta, maarahva külg külje vastas loodusega kõrvuti elamisest tekkivast alalhoidlikust tarkusest. Aga isegi minule on selline looduslähedus tänapäeval unistus, enamik inimesi ei tunne kõige tavalisemaidki liike.

Samal ajal on looduse kaitsega seotud ökoloogilised probleemid muutunud üha keerulisemaks, mitmetahulisemaks ja kuhjunumaks. Sageli ei ole enam maailmas paljude murede lahendamiseks akadeemilistki tarkust, ametnikust linnamehe puhul talupojatarkusest rääkimata.

Aga elus on näiteid sellestki, et majandusele ja riigile oleks odavam, kui rohkem võetaks kuulda ökolooge. Kas või tühjalt seisev Saaremaa süvasadam, mille looduskaitse vabaühendused omal ajal nii loodusliku kui majandusliku jätkusuutmatuse pärast maha laitsid. Meid ei võetud kuulda, merepõhja geoloogiliste uuringutega koonerdati samuti. Tulemus: sadam läks maksumaksjale kümneid miljoneid kroone kallimaks ja seisab praegu nukras vaikuses. Juba räägitakse üha suurema suuga Suure väina püsiühendusest, samal ajal on riik jätnud hiidlased rahulikult looduse ja monopoli pantvangi.     

Olete mitme loodus- ja keskkonnakaitsega seotud komisjoni liige, sealhulgas linnuharulduste komisjoni liige. Missuguste haruldustega tegelete?

Linnuharulduste komisjoni eesmärk ja ülesanne on kinnitada Eestis neid vaatlusi, mis on seotud siin tavaliselt või regulaarselt mitteesinevate liikidega. Need liigid on vastavas nimekirjas ja nende kohta tahab komisjon tõendusmaterjali. Linnuvaatleja peab esitama ankeedi, veel parem, kui on foto, video või helisalvestis. Komisjonis on Eesti paremad linnutundjad, kes tõendite alusel hindavad, kas vaatlus on usaldusväärne ja kas saab konkreetse linnu kinnitada ametlikult meie linnustikku.

Linnustik nagu elugi on pidevas muutumises. Liigid lisanduvad, muutuvad tavalisemaks, mõni võetakse tõendamiskohustusega liikide nimekirjast maha, mõni kaob või saab haruldaseks ja pannakse sellesse tagasi.

Harulduste üle arvepidamine aitab looduse ja linnustiku muutusi jälgida ja hoida nagu kätt pulsil.

Milline oli viimane haruldus, mis linnuvaatlejatele pinget pakkus?

Üks selline endale kripeldama jäänud vaatlusi toimus detsembris Häädemeestel. Läksin Häädemeeste jõe kaldale oma tavapärast linnutiiru tegema ja nägin korraks roostikust tõusmas valget haigrusarnast lindu. Häädemeeste on Eestis kõige suurem hõbehaigrute peatumispaik ja et ma seda lindu rohkem ei näinud, oletasin, et ju ta hõbehaigur oli. Kuna hõbehaigrut nii hilja, talve alguses, ei ole varem Eestis nähtud, olnuks seegi huvitav uudis.

Minu hea sõber Aivo Klein läks veidi hiljem samasse vaatlema. Tuli välja, et see ei olnudki hõbehaigur, vaid samuti valge, kuid lapiku nokaga luitsnokk-iibis. See on Eestis oluliselt haruldasem linnuliik. See oli Eestis kuues ja esimene talvine selle liigi vaatlus. Pidin kahetsusega tunnistama, et mul, jah, see tööõnnetus juhtus, sest ma ei näinud tol päeval seda lindu küllalt hästi. See jäi mulle hinge peale, sest oleksin saanud Eestile uue liigi ja uue taliliigi.

Ajaloomuuseumis on vaadata fotonäitus “Traditsiooniline Kihnu pulm”.  Kuidas te pulmapiltnikuks sattusite või on teil selle saarega eriline side?

Kihnu saarega on mul kõige tihedam side silmside. Häädemeeste rannikult üle mere olen lapsepõlvest saadik näinud ja imetlenud kauget ja kutsuvat maad.

Aga huvi, mis mul viimasel ajal on vaikselt arenenud, on meie pärandkultuuri teema vastu. Kihnu on selles mõttes üks ehedamaid näiteid, et midagi siin, Eestis, on teisiti. Kui Kihnu traditsioonilise pulma korraldamise plaan meediasse tuli, tekkis mõte, et millal siis veel, kui mitte nüüd.

Rääkisin Kihnu Kultuuriruumi inimeste ja Mare Mätasega läbi, nemad küsisid pruutpaarilt luba ja kui see mulle kui fotograafile anti, oligi võimalik kohale minna. See oli erakordne kultuurielamus, niivõrd eriline oma sissepoole hoituses, salapärane ja arhailine. Sellist pulmakommet, kus pruut on pulmatanu all varjus, ei ole Euroopas kusagil mujal. See on ürgne soome-ugri komme olnud. Ja kui koged lähedalt Kihnu inimeste aurat ja oled sellele vastuvõtlik, ei saa see jätta ükskõikseks.

Tänu sellele, et pildimaterjali oli palju ja värvikat, tekkis loomulikult mõte, kuidas seda väärindada ja avalikkusele näidata.

Arutasime Kihnu inimestega pildinäituse koostamist ja saime selle tänu headele koostööpartneritele tehtud. Näituse kujundasid Lea Tammik ja Eero Liivrand ja mu klassivend, saare puusepp Enno Tšetšin, tegi huvitavad pildialused. Esimest korda oli näitus üleval Kihnu muuseumi avamisel läinud suvel, praegu on see väljas ajaloomuuseumis ja rändab suveks Eesti Rahva Muuseumi. Nii et see näitus elab oma elu ja tutvustab silmapaistvat kultuuriilmingut.  

Kas teil on looduses midagi, õigemini kedagi, kelle suhtes kibelete: saaks pildistama?

Eks neid teemasid ole. Kindlasti tahaks pildistamisega rohkem tegelda, aga praegu olen nii või teisiti loodus- ja loomapiltide puhul pühapäevaharrastaja. Kui aega saan, siis käin. Aga kui saaksin oma tegevust ette plaanida ja pildistamisel rohkem aega kulutada, oleksid tulemused kindlasti paremad. Eesti looduses on nii palju avastamist, aga võib-olla läheneks sellele uue nurga alt, näiteks taevast või vett ja rannikut pildistades. Ja kui sa kas või ühes paigas liigud, näed seal alati midagi sellist, mida seal varem näinud ei ole. Kas erilist valgust või uut looma- või linnuliiki ja sul on taust, võrdlusmoment olemas ning oskad seda hinnata.

Aga oma linnuvaatlemise algusaastatest on jäänud ihalus pildistada pulmaturniire pidavaid isatutkaid. Need kevadel uhket lõvilakka meenutavate sulekraedega kurvitsalised olid omal ajal tavalised rannaniitude asukad. Mäletan, kuidas unistasin, et ühel päeval on mul vajalik varustus, et neid linde pildistada. Vahepealse ajaga on see lind aga rannaniitudelt kadunud ja muutunud haudelinnuna haruldasemaks kui mõnigi kotkaliik. Nüüd on mul küll fototehnilised võimalused, kuid pole enam liiki …

Pärnumaa vapilooma olete kohanud ja objektiivi ette saanud?   

Pärnumaa vapiloom on karu. Pärnumaal olen ainult karu jälgi näinud, aga vereta jahi ajal Väätsal pildistasin teda ja tulin karupiltide seeriaga veretu jahi meistriks 2000. aastal. Eelmisel aastal käisin Virumaal, kus on karude pildistamiseks spetsiaalne varje, ja seal nägin suurt isakaru. Karu on kuninglik liik, keda tahaks paremini pildistada, selleks tuleb vaeva näha. Tehnika areneb, uute kaameratega läheb poolhämaraski pildistamine hõlpsamaks. Loodan, et tuleb neid paremaid karupiltegi.

Kuidas te looduse- ja loomeinimesena suudate selle tarkusega, mida loodus annab, vastu pidada? Karmis maailmas peaks olema väga kõrge valulävi.

Eks ma mingis mõttes ole muutunud ja arenenud. Võib-olla aastat kümme tagasi olin noor ja vihane looduskaitsja, käisin Undva sadama pärast kohut ega osanud ennast hoida mingis mõttes.

Elu on õpetanud, et sa ei või kõike 200 protsenti endale hinge võtta, sest siis ilmselt ei pea vastu. Rasketel hetkedel lohutavad ikka loodus ja head sõbrad. Nende najal tuleb hakkama saada, hoida head ja halvad emotsioonid tasakaalus. Kui halbu emotsioone liiga palju koguneb, tuleb see kraan kinni keerata ja leida koht, kus saab häid emotsioone.