Ise ma vanuse ja tervisehädade süül, samuti selle pärast, et telerist näeb seda paremini kui kohapeal, Torontost Vancouverisse olümpiale ei sõida. Aga telerist, kust nagunii peamiselt sporti vaatan, ootan olümpiat väga. Loodan kaamerameeskondade kogemusele, teades, et murdmaasuusatamist näitavad kõige paremini soomlased.
Sport meeldib mulle, kuna selles ei ole filosofeerimist. Nii olen hakanud märkama jäähoki kombinatsioone ja meeskonnatööd, sama korvpallis. Jälgitav on Ameerika jalgpallgi, kuigi ma ikka ei tea, kuidas seal punkte arvestatakse.
Poliitikas seevastu tuuakse esile vihale ajavaid rumalusi. Näiteks on siinses ajakirjanduses moeks tõsta kisa piinamise teemal. Nimelt annavad Kanada sõdurid vangistatud talibid, selle asemel et nad Kanadasse sanatooriumi tuua, üle Afganistani valitsusvägedele, kellel on komme talibeid peksta. Ning Kanada press kisab, et kanadalased piinavad Afganistanis inimesi. Ja opositsioon süüdistab valitsust. Sel päeval, kui hukkusid neli sõdurit ja ajakirjanik, oli kolm tähtsamat opositsionääri valitsusametnike kallal samasuguse jutuga nagu Talibani kõneisikutel.
Aga naaskem olümpiateemale. Kanada peaminister kasutas oma õigust ja saatis parlamendi 1. märtsini talvevaheajale. Öeldes, et siis saab rahvas rahulikult olümpiat jälgida ja valitsus segamata eelarvet kokku panna.
Vancouver on sooja talve piirkond. Ookeanilt tuleb soe õhk ja just Vancouveri kohal on Kaljumägedes org, mis suunab sooja õhu itta. Selle mõjul pole praegu küllaldaselt lund linnatagustel mägedel, kus toimuvad olümpia freestyle’i ja lumelauavõistlused. Püütakse teha palju kunstlund, mille alla pannakse põhupallidest kiht. Põhk on muidugi meeldiv, kui lumelaudur pea peale kukub, ja võiks tulevikus muutuda nende võistluste puhul kohustuslikuks.
Ülal mägedes Whistleri suusakeskuses on asula vahel plusskraadid, kuid linnakese servas mäesuusafiniši kõrgusel on rajad heas korras. Muide, mõne aasta eest näidati televiisoris, kuidas noored rumalad karud Whistleri köökidesse maiustama kipuvad.
Murdmaarajad peaksid Whistleris olema normaalse lumega, ettevalmistus tundub olevat asjalik.
Toronto Staris arutleti, kas Vancouveri olümpia jääb kasumisse või nulli, ning resümeeriti, et see selgub kuus nädalat pärast olümpiatule kustutamist. Meenutati eelmiste olümpiate “valgeid elevante” ehk mängude järel minimaalselt kasutatavaid, kuid igal aastal majandamisele kümneid miljoneid dollareid kulutavaid spordiehitisi. Viimase näitena toodi Pekingi Linnupesa, kuhu nüüd tuleb kaubanduskeskus. Ja meenutati suure kahjumiga Montreali olümpiat. Tõsi, toona oli teletulu praegusega võrreldes väga väike.
Vancouveri olümpia korraldajad on siiski muretud. Palju raha läks Vancouveri-Whistleri maantee laiendamisele ja lennujaamast kesklinna õhuraudtee ehitamisele, aga need oleks tulnud teha nagunii ning seda raha pole õige olümpia kuludesse kirjutada. Olümpiaküla korterid müüakse pärast maha ja tänu Vancouveri kõrgetele hindadele tähendab see plussi. Mitu korda on kasvanud julgestussüsteemidele minev rahasumma, aga see valdkond annab rahvale tööd ja leiba. Niisiis võime väita, et Vancouverisse “valge elevant” ei tule.
Vabatahtlike abiliste rivis on minu poja naise õdegi, kelle väljaõpe algab 6. veebruaril. Abiliste komme on meeldiv: mul ei lähe meelest, kuidas mind 1994. aastal südaööl Brisbane’i lennujaamas vastu võeti ja ööbima sõidutati või 1999. aastal enne Australian Masters Gamesi minuga juba siis ühendust võeti, kui alles kodus olin. Kõik laabus. Laabub nüüd Vancouveriski.