Kõige etemini aitab külmunud vee jooksma tuline aur

Tarmo Kuusik (paremal) ja Marko Keeman sebivad töövahendeid korda, et hakata lahti aurutama piirivalve Ruhnu kordonis külmunud torusid. Foto: Kadri Tukk

Leebunud talvekülmad ei tähenda, et torude külmumisega hädas inimeste mured on selleks talveks murtud, kaugel sellest.

„Üldjuhul on nii, et kui kõva pakane järele annab, hakkavad torud külmuma,” rääkis oma kogemustest Ragn-Sellsi Lääne piirkonna tootmismeister Tarmo Kuusik, kes käib hädalistel abis torusid sulatamas. „Kuidagi on nii, et kui külm annab õhus järele, poeb ta seda kurjemalt maapinna sisse.”

“Ei!” lahtisele leegile

Kõige tarvilikum tarkus on küll palju räägitud, aga ununema kippuv tõde: eal ei tohi külmunud toru ruumis soojendada lahtise leegiga.

Paraku astuvad inimesed selle eksisammu ikka ja jälle ning selle rumaluse järel ahastajaid võib näha teleriekraanil, taustaks suitsev ahervare, või lugeda nende tagantjärele tarkusi ajalehest.

„Kui enam vett ei tule, pole teha midagi,” nentis Kuusik. „Võib ju puhuri või fööniga proovida, ent tavaliselt on toru külmunud sealt, kuhu niisama ligi ei pääse, nii et kasulikum on kohe usaldada edasine asjatundjatele.”

Kuid isegi puhuri ega fööniga ei maksa võhikul laialt toimetada. Kui mureks toru taga on tapeet või puitsein, võib see liigse kuumutamise järel alguses kärssama, aga edasi suisa leegitsema lahvatada. Selle vältimiseks on tõhus laotada kuumutatava toru ja seina vahele foolium: rahvakeeli hõbepaber kaitseb nii seina kui peegeldab soojuse tagasi.

Aur aitab alati

Põhiliselt plasttorudes külmunud vee sulatamisele spetsialiseerunud Kuusiku olulisimad töövahendid on toru ja aurugeneraator. Tema töö tehnoloogia seisneb selles, et mainitud peenike toru aetakse jääst umbes torusse ning otsast mõõduka rõhu all välja pahisev tuline aur sulatab toru korkinud jää üpris kiiresti.

„Oleneb torust,” märkis Kuusik. „Võtan ühe otsa lahti ja hakkan lõbusasti aurutoruga sisse minema: kui pole põlvesid, olen võtnud lahti 30-40 meetritki.”

Rääkides maa sees külmuma tikkuvatest torudest, toonitas Kuusik “kiirabi” erilist tähtsust: toru läbimõõdust ja paigaldussügavusest olenevalt võib vaid üks pakaseline öö kasvatada torus külmunud veelõigu pikkust kümmekonna meetri võrra.

Jääks tahkuv vesi pressib paisudes metalltoru suure tõenäosusega üsna lühikese ajaga puruks. Ega plasttorugi lõputult vastu pea.

Välistorustike puhul soovitas Kuusik meelde jätta, et maapind külmub rohkem läbi seal, kust lumi on ära aetud või kinni tallatud, näiteks kõnniteed. Sellistel lagedatel paikadel peab torude paigaldussügavus olema vähemalt poolteist meetrit, veel parem, kui kahe meetri kanti.

On ekskavaatorijuht või labidamees toru tarvis kraavi kaevates luuslanki löönud, on kuri kiiresti karjas.

Ehkki Kuusikul tuleb külmunud metalltorude sulatamist ette plasttorudega mässamisest harvem, oli tal jäätunud metalltorudegi tarvis paar nõuannet. Esmalt see, et metalligi annab auruga “tohterdada”. Seda isegi plasttorust edukamalt.

Teiseks see, et ligipääsu võimaldavate külmunud metalltorude sulatamisel on kõige tulusam tarvitada nõukogude ajast pärinevat keevitusagregaati. „Üks klemm ühele poole külmunud kohta, teine teisele poole ja tugev vool taha,” rääkis Kuusik. Loomulikult on see õppinud meeste ja nende heade riistade rida.

Tõhusaks abiks on küttekaabelgi: kui see külmunud torusse ajada, peaks jäätunud kohast üpris ruttu jagu sama.

Soolast pole tolku

„Tean palju torustikke, kuhu küttekaabel on pandud, ja kui sealt enam vett ei tule, pole probleemi: stepsel seina ja viie minuti pärast jookseb vesi jälle,” soovitas Kuusik pöörata tähelepanu ennetustööle. „See on mõnetuhandene investeering, aga edaspidiseks on mured lahendatud.”

Nutikaid nõuandeid, kuidas meelehärmi tegevate torudega talitada, on Kuusikul teisigi. Neid on ta telefonil 5645 4314 päri lahkesti jagama.

Jutuks kaabli puhul on oluline, et korra juba torustikku paigaldatud küttekaabel ei pruugi olla talv läbi voolu all. Ja kui ongi, tarbib see nii vähe voolu, et kasu ületab võimaliku kahju igal juhul.

Kuusik andis suurteks külmadeks sedagi nõu, et külmumisohtlikus torus peaks vesi kogu aeg liikuma, selleks piisab kraani pisut lahti jätmisest. Kõnealune meetod pole looduse ega rahakoti suhtes heaperemehelik käitumine, kuid mis parata.

„Mõni tark on öelnud, et tuleb soola sisse visata,” muigas Kuusik kuuldud rahvatarkustest rääkides. „Kui see nii oleks, poleks veemeestel muud muret, kui käi soolakotiga ringi ja korja ainult raha kokku. Ehk see legend kanalisatsioonis mingil moel toimib, aga veetorus küll mitte.”