Lapsepõlvest meenuvad külm, nälg, laibad

Leningradi blokaadi üle elanud pärnulased, projekteerija Liidia Sutt (vasakul) ja arst Genrieta Aleksandrova, kelle ees avatud venekeelse blokaadipäeviku on koostanud ja välja andnud Leningradi blokaadi Tallinna selts. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Võtke kolm leivaviilu, need kaaluvad enam-vähem 125 grammi, ja mõelge, et sellise päevanormiga pidid ellu jääma lapsed Teise ilmasõja aegses ümberpiiratud Leningradis, linnas, kus möödusid sirgumisaastad neil, kelle kohta nüüd öeldakse blokaadnik.

900 päeva kestnud Leningradi blokaadi (8. september 1941 - 27. jaanuar 1944) üle elanuid on Pärnus teada paarkümmend. Juba aastates inimesed ei suuda lapsesilmadega nähtust ikka veel pisarateta kõnelda ega kuigivõrd tahagi seda meenutada, sest selle aja märksõnad neile on "külm", "nälg" ja "laibad".

Aga 27. jaanuaril õnnitlevad nad tavakohaselt üksteist vähemalt telefonitsi ja võtavad vastu saatusekaaslaste kõnesid Sankt-Peterburgist, pärivad tervise ja laste ning lastelaste järele, soovides südamest, et enam kunagi ei tuleks sõda.

Mida aasta edasi, seda vähemaks jääb helistajaid ...

Võimas saluut

Pärnu ranna rajooni kortermaja tagasihoidliku sisustusega, aga piinlikult puhtas elutoas istub kaks naist. Saatusekaaslased Liidia Sutt ja Genrieta Aleksandrova, neist esimene projekteeris pensionile jäämiseni hooneid, teine ravis kõrva-, nina- ja kurguhaigusi.

Kui sõda algas, oli Liidia üheksa-aastane, Genrieta aga 11 täis saanud. Kuigi mõlema kodulinn oli Leningrad, ei teadnud nad teineteisest midagi. Nüüd on nad trepikojanaabrid.

"Kui blokaad lõppes, läksime emaga välja Nevski prospektile, nii võimas saluut oli, et taevast ei olnud nähagi, rahvast oli palju, kõik embasid, suudlesid, nutsid ... Ei uskunud, et see aeg on möödas, et enam ei tule pommitamist ega laskmist," räägib Liidia ja tema silmad säravad nii, nagu kerkiks nende ees taas too ilutulestik.

"Me elasime Moskva prospektil, aga kusagile välja ei läinud," kostab Genrieta 66 aasta taguse talveõhtu kohta, mis kuulutas: kangelaslinn Leningrad ei alistunud, kaks aastat ja neli kuud kannatusi sakslaste piiramisrõngas on möödas.

Piskarjovi kalmistul leinava ema kivisse taotud kurva pilgu all puhkavad 28 hektaril ühishaudades need, kes ei elanud läbimurderõõmuni: üle 600 000 blokaadiohvri ja üle 100 000 Leningradi kaitsja.  

Pidev pommitamine

 "Teate, ma mõtlen ikka ja jälle, kui raske võis olla emadel, minu emal ka, sest lapsed tajuvad ju muret teistmoodi," mainib Liidia vaiksel väljapeetud toonil.

Emad olid need, kes, kuni suutsid, käisid tööl ja said päevanormiks 250 grammi leiba ning hankisid lastele hamba alla, mis ette juhtus. Isad sõdisid vaenlasega, kes üritas tsaar Peeter Esimese rajatud linna sissemarssi. Hitler plaanis ju pidulikku marssi Leningradi tähistada 9. augustil 1942, samal päeval, kui alistamata linnas kõlas Šostakovitši seitsmes sümfoonia.  

"Isa hukkus esimesel sõjakuul, ema saadeti kaevikuid kaevama, mul olid noorem vend ja vanem õde, tema võeti meditsiiniteenistusse," hoiab Liidia jutuotsast.

"Kõigepealt, detsembris ja jaanuaris hakkasid linnas surema mehed, siis lapsed, märtsini, seejärel naised, kuni tärkas rohi, sealt sai vitamiine," ütleb Genrieta. "Kes elas kevadeni, see ei surnud, kõige raskem oligi esimene talv."

Vett ammutasid elanikud Neeva jäässe raiutud aukudest. Tube kütsid, millega juhtus, mööbel läks soojasaamiseks, emad õmblesid lastele vatitekkidest puhvaikasid.

Mai alguses 1942 sõitsid majade vahel suured veoautod, sõdurid loopisid nende kastidesse laipu, akendest alla. Paljud olid koolnud oma toas nii nõrgana, et ei jaksanud enam normileiva järelegi minna, hoides kaarti krampitõmmanud käes.  

"Meil oli ühiselamu tüüpi maja, suured pered, üheealisi palju, ema kutsub jälle naabrite juurde: vaata, Veerake sureb, ei räägi enam ..." lausub Liidia ja Genrieta lisab, et nende majas suri kogu trepikoda.

Karjuvalt tühja kõhu kõrval harjusid Neevalinna lapsed pommitamisega ning teadsid täpselt, millisel tänavapoolel on ohutum käia, vältimaks Saksa haubitsate tuld. Sihikul olid hospidalid, vaksalid, kasarmud, väljakud. Majadele kinnitati ja on säilinud tahvlid kirjaga "Kodanikud, suurtükitule ajal on see tänavapool rohkem ohus".

"Lapsed tundsid lennukeid hääle järgi, eristasid, kas pea kohale on oodata Henkeleid või Messerschmidte, ja oskasid arvestada, kui kaugele üks või teine pomm kukkus. Sellised professorid olid," räägib Genrieta. Ta jutustab imepärase loo sellest, kuidas nad kodustega järjekordse õhurünnaku ajal toast varju tormasid ja naastes leidsid eest lööklainest segipööratud elamise, kus imena seisis oma kohal kahe senise akna vahel ikoon ja selle ees põles lambis veel tuli.

Teismelised pidasid valvet pööningutel, jälgisid, kuhu kukuvad fugasspommid, ja pidid need kohe kustutama kas märgade linade või liivaga.

Vitamiinid okastest

Suurim kahjutuli lõõmas piiramisrõngasse sulguvas linnas 7. septembril, kui ligi viiest tuhandest sel päeval heidetud süütepommist said tabamuse Badajevski laodki. See tähendab, et korraga hävines tuhandeid tonne jahu ja suhkrut.

"Suhkur imbus pinnasesse, inimesed käisid seda sealt toomas, panid kodus vette, lasid settida, kuumutasid ja jõid nagu teed, magusat teed," nendib Liidia.

Mida aeg edasi, seda karmimaks elu läks. Elektrit ei olnud, veetorustikud olid rivist väljas, kütet ei olnud, ühistransport ei töötanud, koolimajad olid muudetud hospidaliks. Detsembrist 1941 veebruarini 1942 sai kaardiga vaid leiba, mille kohta Gen-rieta mainib, et blokaadileib meenutas koostiselt ja välimuselt savi, aga seegi tükike - 125 grammi päevas lapse kohta - oli vaja teha tükikesteks nii, et jätkuks terve päeva peale.

"Vanaisa ja vanaema töötasid mul Skorohodi saapavabrikus, selle laos oli virnade viisi töödeldud naturaalset nahka, seda jagati töölistele nagu preemiaks, kodus tükeldasime nahad ära, leotasime, keetsime, praadisime kastoorõliga ja sõime, sellest ajast ei taha ma kastoorõli enam nähagi," teeb Genrieta sõnade kinnituseks grimassi.

Metsatehnilise akadeemia õpetlaste soovitusel, nii arvab Genrieta, hakati kaardileivasse jahvatama puuokkaid, et nendes sisalduvad vitamiinid näljast nõrku kosutaksid. Kevadel söödi Leningradis ära iga tärganud rohulible, maltski läks toiduks.

"Kui ma juba jälle kooli läksin, oli mu õpetaja nagu Baba-Jagaa, luukõhn ja näost hall, ükskord küsis ta: "Tahad jääda minuga vihikuid parandama?" Elasin koolimajast viie minuti jalgsitee kaugusel ja jäin. Õpetaja soojendas teed, andis mulle tükikese leiba, sõin selle ära. Järgmisel päeval ütles direktor, et meie õpetaja ei tule enam, ta on surnud," meenutab Liidia, silmad märjad. "Mõtlesin, et ma sõin ju tema leiva eile ära ... Aga siis saime teada, et õpetaja oli saanud teada: tema mees ja poeg on rindel hukkunud. Ta ei suutnud selle hingevaluga ilmselt enam elada."

Koerad, kassid 

Viimase jääga 1942. aasta aprillis evakueeriti Nõukogude valitsuse käsul osa naisi ja lapsi üle Laadoga suurele maale. Sinna, kust talvel Elu teed pidi sõitsid autod hädapäraste toiduainetega. Aga kevadine jää oli habras, külma järvehauda vajuti autode viisi. Neid, kes üle jõudsid, ootasid kaubavagunid, sihtkohaks Kotlas Arhangelski oblastis. Igas peatuses loobiti vagunitest laipu, neljandik neist, kes teele asusid, jõudis pärale.

Liidia ja Genrieta jäid, neid ootas ees veel kaks talve linnas, kus enam polnud näha koeri-kasse ega lennanud tuvisid, sest need olid ära söödud, ning suurim defitsiit oli mööbliliim, mida ju samuti toiduks tarvitati.

Kirjasõnas ega blokaadi üleelanute meenutustes pole saladus seegi, et lumme lebama jäänud laipadelt võeti kehakatteid ja lõigati pehmemaid kehaosi. Nälg oli see, mis surus alla kaastunde ja mille varju jäi hirmutunne üksteisele järgnevate pommirünnakute all.

"Me ei tohtinud midagi teada," rõhutab Liidia sõna "midagi". "Ja ema ei tahtnud mul seda aega meenutada, sõda hakkas ju üsna pea pärast kollektiviseerimist, mille ajal me elasime Leningradi lähedal maal, meilt võeti kõik ära."

Liidia tõuseb ja toob teisest toast punase sametpõhjaga aluse, millel on kuldne mälestusmedal "65 aastat täielikust Leningradi vabastamisest fašistlikust blokaadist". Aumärgi esiküljel ilutseb Peeter-Pauli kindluse siluett koos aastaarvudega 1941-1944, sellised medalid andis Nooruse majas koosviibimisel Pärnus elavatele blokaadnikele üle Leningradi blokaadi Tallinna seltsi esimees Ljudmila Matrosova-Zõbina.