/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2010/02/09/309003t1hc3e8.jpg)
Läinud nädala teoks võib südamerahuga nimetada Pärnu 2010. aasta eelarve saatmist volikokku. Kui võimupartnerid on varem peamise suhtes kokku leppinud, ei tohiks raekojas eelarve vastuvõtmisega probleeme tekkida.
Kalev Vilgats: Linna rahakott vaagimisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi, opositsioonilisel Keskerakonnal on suurepärane võimalus näidelda, aga kui sisulisi ega vastuvõetavaid asjalikke ettepanekuid pole, tuleks vaikida.
Ometi on eelarve tasakaal väga habras, sõltudes linnavara müügitulust ja ettevõtluse dividendidest, samuti üksikisiku tulumaksust, mille laekumine peaks jätkuvalt vähenema, kuna sisemajandus hingamist (veel) lahti ei saa.
Linnapea Toomas Kivimägi on öelnud, et linlased on valdavalt saneerimise vastu, mistõttu linn peab katsuma ise hakkama saada. Saneerijad kui rahandusministeeriumi esindajad kohalike pisaraid ei usuks ning tseremoonitsemata tõmmataks eelarvest maha kõik, mis vähegi annab. Ilmselt toetuste ja linnavalitsemise realtki.
2. veebruari Pärnu Postimees kirjutas peauudises ”Pärnu saneerimissoov selgub aprillis”, et selleks ajaks on näha, kuidas linna tulud laekuvad: kas prognoosist paremini või halvemini. Saneerimisotsuse peab tegema linnavolikogu ja paistab, et midagi niivõrd vastutusrikast pole neil ammu tulnud kaaluda.
Saneerimistoetuseks on riigieelarves 120 miljonit krooni, Pärnu hammustaks ära kolmandiku. Seda, kui suureks kujuneb tegelik omavalitsuste saneerimisvajadus, ei tea täpselt keegi.
Lõpuks tuleb tunnustada linnavalitsuse kindlameelsust Euroopa Liidu fondidega seotud investeerimisprojektidega jätkamisel. Isegi 1932. aasta suure depressiooni ajal suudeti riigi abiga ehitada Vana-Pärnu kaarsild.