Tänu usinatele tervisesportlastele oli laupäevaks Sauga jõele sissesuusatatud äärmiselt korralik mitmekilomeetrine klassikarada. Ilus ilm ja meeldivalt libe rada pakkus rõõmu paljudele Vana-Pärnu ja Sauga elanikele, kellele Raeküla suusarajad kipuvad kaugeks jääma.
Seda rõõmu jätkus selle ajani, kuni leidus neid, kes teistega koos jõejääle ei mahtunud. Nägin lõunal kella kolme paiku, kuidas kolm ATVd jõel lusti sõitsid. Mul ei olnud nende vastu midagi, müra polnud suur ja ohtu ei olnud kellelegi. Ent kui nägin nende lõbu tagajärgi, oli mu pahameel kirjeldamatu.
Ma ei saa aru, miks oli neil vaja sõita piki suusarada ja natukese maa pärast teha slaalomit selsamal rajal. ATVga saab sõita igal pool, aga suusataja vajab rada. Raja sissesõitmine on kellegi töö ja vaev, millele lõbusõitjad võiksid mõelda.
Pühapäevaks oli see songitud rada külmunud kuumaastikuks. Suusatamisest rõõmu tunda ei olnud võimalik. Ja nii ma siis seisin kesk jõge, peas üksainus küsimus: ”Miks küll?“