Kuigi Pärnu Postimees rahustas Pärnu linna eelarvet tutvustavas artiklis Ülejõe ja Vana-Pärnu lugejaid, et raamatulaenutus Ülejõe raamatukogus jätkub, on tegemist väga eksitava lausega. Nimelt on abilinnapea Jane Mets andnud Kollisti seltsile lubaduse, et juba sügisest võimlevad Vana-Pärnu valdavalt pensionieas aeroobikahuvilised just Ülejõe raamatukogu ruumides.
Arvan, et enamik Pärnu rahvast ei tea midagi Kollisti seltsist. Interneti andmetel on tegemist rahvakultuuri ja folkloori arendava MTÜga. Seltsi ruumid asuvad füüsiliselt kunagises Kommunaaris ehk ekssaapavabrikus kohe Haapsalu maantee alguses.
Seltsil on kasutada maja kolmas korrus - üle 300 ruutmeetri pinda. Tublide vanapärnulaste käe all on ruumid hästi remonditud ja sisustatud, seal asuvad köök, duširuumid ja saab käia saunas. Ega selts end kodulehel väga reklaamigi, kuid teadaolevalt käivad siin koos just eakamad daamid, et üht-teist huvitavat ette võtta.
Kogu konks seisneb asjaolus, et tegemist on rendipinnaga: nimelt kuulub kunagine nahavabrik Austraalias elavale omanikule. Nii tuleb linnal maksta pinna eest raha.
Selleks on seltsile aastas (eelarveaastas) nii üüri-, kütte- kui elektrikuludeks eraldatud umbes 86 500 krooni, millest rendiks kulub aastas pisut üle 60 000 krooni ja muudeks kuludeks jääb ligemale 25 000 krooni.
Omakorda kasutavad Kollisti seltsi ruume Rahvaliit ning kristlik vabakogudus, mis samuti aitavad seltsil renti maksta. See teeb seltsi ruumide ülalpidamise keskmiseks kuluks ligemale 7200 krooni kuus. Seltsil on sadakond liiget. Küll ei ole võimlejad prouad rahul külma põrandaga, kaugel elav omanik laudpõrandasse ei investeeri.
Selts on sõlminud omanikuga lepingu 15 aastaks, millest praegu jookseb seitsmes.
Mis puutub Kollisti selts Ülejõe raamatukogu likvideerimisse? Seos on lihtne, linnavalitsus ei soovi enam tasuda Kollisti seltsi ruumide eest. Kuna raamatukogu maja on linna oma, pole vaja renti maksta.
Samuti aetakse linnarahvale kärbseid pähe, et jätkub raamatute laenutus. Kultuuriosakonna juhataja Ela Tomsoni jutust selgub, et raamatukogust on plaan säilitada vaid lugemissaali osa, kuhu pannakse paar arvutit, saab lugeda ajakirjandust ja tööle jääb ehk üks inimene. Raamatulaenutusena näeb kultuuriosakond seda, et inimene tellib interneti kaudu elektronkataloogist raamatu keskraamatukogust ja kui tal ei ole võimalik kesklinna kohale minna, tuuakse teavik Ülejõele. Ülejäänud remontimata ruumid antakse Kollisti seltsile. Remondiraha ei ole, katus sajab endiselt läbi …
Võrdluseks olgu öeldud, et Ülejõe raamatukogu pindala on 179 ruutmeetrit. Kui jätta senine lugemissaal pseudoraamatukogu käsutusse, jääb Kollisti seltsi kätte praegusest üle 300 ruutmeetrist alla poole ehk umbes 130 ruutmeetrit. Ülejõe raamatukogus pole kööki ega sauna, on vaid veekraaniga käimla.
Ülejõe raamatukogu ruumide rõõm või mure on asumine miljööväärtuslikus piirkonnas, eelkõige annab väärtuse naabermajas Koidula muuseum.
Seega on kõik tööd-toimetamised seotud muinsuskaitse järelevalvega, näiteks maja katuse hinnaks nimetas Pärnu linna majandusosakond – praegu on pool katust ehk Jannseni tänava poolne osa kivist ja majatagune katuseosa eterniidist – 400 000 krooni. Kõrge hinna tingib spetsiaalne liivakivikatus, mis vastab muinsuskaitse tingimustele. Aknad on naeltega kinni löödud ja neid ei saa vahetada tavaliste plastakende, vaid ikka eriliste, miljööväärtuseliste vastu.
Kindlasti on võimalik maja olude paranedes üles vuntsida, kuid siiani pole paremad ajad Ülejõe kanti saabunud. Kogu eelmiste aastate keskraamatukogu remondiraha on läinud ehitusvigadega koormatud ja kasutuskõlbmatu suure saali ehituseks. Meeldetuletuseks: ehitushinnaga 60 000 – 65 000 krooni ruutmeeter – iga-aastased ülalpidamiskulud peale selle.
Allakirjutanule jääb mõistatuseks, miks linnarahvast desinformeeritakse. Miks on Kollisti seltsile tasuta ruumide hankimiseks vajalik anda pooltõde raamatulaenutuse kohta Ülejõe lugejatele, keda on kordi rohkem kui seltsi liikmeid?
Miks ei kirjeldata olukorda ega raamatukogu likvideerimise plaane nii, nagu nad tegelikult on? Just pensionärid on raamatukogus kurtnud, et nemad jääksid edaspidigi parema meelega Jannseni tänavale lugejaks käima, ei ole neist elektroonse kataloogi kasutajat.
Kas Pärnu vanima raamatukogu hoidlast pesemisvõimalusteta aeroobikasaali loomine on kõige arukam mõte? Milliseid alternatiive veel on seltsile või miks mitte raamatukogule uute ruumide hankimiseks? Mida on vaadatud ja kaalutud viimasel ajal? Kes sellest tehingust võidaks?
Kollisti selts kindlasti mitte, sest ruumide suurus ja kvaliteet pole võrreldavad, Ülejõe raamatukogu lugejad nii Vana-Pärnus kui Ülejõelt jäävad ilma oma raamatukogust ja normaalsest lugejateenindusest kodulinnaosas. Seega on ainsad võitjad linna kultuurielu korraldajad, kes aastas võidavad osaliselt Kollisti seltsile määratud ülalpidamiskuludest ehk üüri osa – marginaalsed 60 000 krooni aastas, sest küte ja elekter tuleb ikka maksta.