Vancouveri olümpia avanes vürtsitatult

Olümpiamängude avaüritus Vancouveris. Foto: Enn Hallik

Reedel 60 000 inimest mahutavas hallis avatud ja tänaseks kolm päeva medaleid jaganud Vancouveri olümpia esimesed märksõnad olid uus lähenemine ja sõbralikkus, aga ka lein, aeglasevõitu käivitumine ja korraldajate siiras pingutus olümpia käima joosta.

Olümpia avapidu ja esimesi võistlusi on kõik huvilised kindlasti kas otse, kordustest või lindistatult näinud, seepärast piirdun püüdega piiluda veidi sinna, kuhu telekaamerad ja muu Vancouverist 120 kilomeetri kaugusel mägedes pesitsev Eesti press ehk eriti pole vaadanud.

Kõigepealt sellest, mis avapeol uut ja erakordset oli. Niipalju kui mina tean, pole olümpiat veel kunagi varem sisehallis avatud. Taliolümpiad on ikka kas spetsiaalsel tseremooniaväljakul või  võistluskompleksides avatuks hüütud, suveolümpiad, kelle rahvamass majja ei mahukski, avatud suurtel kuni 100 000 inimest mahutavatel staadionidel. Kõige kinnisem läbi ajaloo on olnud Müncheni kaetud tribüüni, aga lahtise keskosaga olümpiastaadion.

Niisiis, möödus 29 suve- ja 20 taliolümpiat ning 50. korral tõusis olümpialipp esimest korda katuse all. Vancouver on esimene taliolümpia, mille avapeo osalised mäletavad palavuse tõttu riiete mahakoorimist. Ja ootasid välja pääsemisel pikkades järjekordades tamburitesse pääsemist. Hall nimelt on täispuhutav, uste avamine ning sise- ja välisrõhu ühtlustamine laseks katuse kokku.

Muide, sel katuse all avamisel on ka loogilisest loogilisem põhjus. Siin nimelt sajab veebruaris lakkamatult vihma, kuidas kümne soojakraadiga Vancouveris, kus iga lumehelves paras sensatsioon, lageda taeva ja paduka all korralikku pidu ikka teha.

Midagi kukkuski paljude olümplaste ja kogu maailma spordisõprade jaoks kokku juba enne avapidu. Eriti muidugi grusiinide jaoks. Kui tuletame meelde 2008. aasta Pekingi olümpiat, siis tallasid neid sel ajal Vene väed, nüüd hukkus treeningul 144 kilomeetrit tunnis kihutanud ja rennist välja lennanud (põhjusi veel uuritakse, võimalikud on nii sportlase viga, renni ettevalmistus, kohtunike vead vms) 21-aastane kelgutaja Nodar Kumaritašvili.

Jälle olümpiaajalukku vaadates oli see taliolümpiatel neljas spordisurmajuhtum (infarkte jms on rohkem olnud). Kaks inimest sai surma 1964. aastal Innsbruckis, 1992. aastal Albertville'is sõitis sööstlaskuja treeningul treeneri surnuks.

Vancouveri mängude avahetkede eel oli suurtel tabloodel Kumaritašvili surmateade, Gruusia delegatsioon marssis leinalintidega, olümpialipp küll tõsteti masti, kuid langetati koos Kanada lipuga. Veel eile olid lipud pooles mastis ka Vancouveri linnavalitsuse ees. Kaotust see küll ei korva, aga võib ju mõtiskleda teemal, kui palju on neid üsna tavalisi noori, keda ju maailmas erinevatel põhjustel tuhandeid hukkub, ja keda nii mälestatakse ning ära saadetakse.

Veel ajalukku vaadates võis olla, et 1920. ja 1948. aasta mänge avati maailmasõdade ohvreid mälestades leinaseisakuga, Vancouver läheb sellegi kurva faktiga annaalidesse.

Aga avapeost veidi veel. Suur käkk oli tegelikult vägagi õhus, kui põranda teistkordsel avamisel pikk paus tekkis. Esimesel avamisel, kui sealt neli mingit jämedat vaia tõusma hakkas, ei saanud ma jätta küsimata kõrvaltooli venelasest kolleegilt, et kas see on teie raketikompleks. Mees vaatas mulle otsa, ei solvunud, ja ütles, et tema esimene mõte läks meestele allapoole vööd.

Teise, olümpialõkke tõusmisega oli, nagu kohalikud pärast rääkisid, ikka paras hirmuhetk. Mis saanuks, kui “sütti, sütti, lõke” jäänuks stsenaariumikohaselt tõrkuma? Ju mingi varuvariant ikka oli, sest tuleta olümpiat ju pidada ei saaks.

Wayne Gretzky jooksis üles tribüünile just meie kõrvalt, turvamehed ees ja taga. Paar ilmselt hajameelset, mitte eesmärgiga teele jäänud pealtvaatajat lihtsalt tõsteti julmalt ta teelt. Väljas, kuhu hokilegend jooksis (arutasime just tribüünil, et kuhu ja miks ta läheb, ja kas rikutakse tule katuse alla üksi leegitsema jättes olümpiatava, mis nõuab tule kõikjale nähtav olemist) olla 250 olümpia vastu protestijat olnud ja üks, agressiivseim neist, ka arreteeritud.

Mis puutub neisse olümpiavastastesse, siis vestlesin Ricmondi kiiruisuhallis turvamees Brianiga. Tema arvas, et neid tuleb rahulikult võtta.

“Ühele meeldib šokolaad, teisele keeks, igaühel on arvamusele õigus,” ütles lähedal Delta linnakeses elav Brian. “Nende seas on enese eksponeerijaid, alati ja kõige vastu protestijaid. On ka proffe – teed mulle kolm BigMaci hamburgerit välja, võtan plakati ja karjun. Teadmata, miks ja mille vastu.”

Avapeo teema lõpetuseks paar pisifakti. Ühel fotograafil võeti sissepääsu turvakontrollis ära niisugune hirmus relv nagu õmblusnõel. Mõnest teisest uksest siseneja koti vastu ei tundnud keegi huvi.

Avapeol on palju rahvast ja lärmi, oli ka umbne ja palav. Üks noor paar oli tulnud koos raudselt alla kuu vanuse titega. Sel olid klapid peas, seda tissitati ja kussutati, aga ikkagi panid need vanemad oma terves mõistuses kahtlema. Olgu, et kallid piletid olid, titte polnud ehk kellelegi jätta, aga tuua vastsündinu sellesse massi, paljude tatistavate inimeste ja rakke lõhkuva mürtsu sekka...

Maailm on nii sündmuste kui elanike poolest kirju, tahtsin selle looga öelda.