Nagu olümpiatel ikka, on siingi palju uksi, millest ahvatletakse sisse astuma. Ühed on sellised, kus suures uksel suures kirjas “only VIP”, teisest saad sisse mingit kutset omades, kolmandad on kõigile valla.
Avatud uste päevad
15. veebruar 2010, 11:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja linn on õhtuti ka neid uksi kulutavat rahvast paksult täis. Näiteks Irishi Hous'i ees seisis laupäeval kahesajameetrine järjekord, viis inimest reas. Tuli meelde kunagine valge saia saba.
Astusin mõni päev tagasi sisse Ontario majja ja sattusin meisterkokk Jamie Kennedy showle.
Kõrgel laval praadis ja küpsetas, sekka seletas, kogu tegevus suurtel ekraanidel võimendatud, šeff ise koos kahe assistendiga. Tulemus ulatati väikeste portsudena lavalt alla soovijatele. Ja mis te arvate, mis sel papptaldrikul oli? Tükk grislikaru? Kanada hirve? Opossumit? Oh ei - viiluke praetud seapekki! Just sellist, nagu me kodus praekartuli kõrvale hammustame. Oli hea.
Suure ukse tegi (loomulikult pikale järjekorrale) lahti ka järgmise, 2014. aasta taliolümpia korraldaja Sotši. Päris huvitav oli vaadata nende olümpiarajatiste maketti ja otsida sealt eestlaste järeltulijatega asustatud Punase Lageda küla.
Venelased küünalt vaka all ei hoia. Jäime tunniks seisma, lummatuna nende balalaikavirtuoosist Dmitri Kalininist ning jõudsime ära oodata ka kolmekordse olümpiavõitja, kümnekordse maailmameistri ja tosinakordse Euroopa iluuisutamismeistri Irina Rodnina autogrammishow. Esimese juubeli selja taha jätnud sportlane näeb endiselt kena välja ning on käitumiselt habras ja tagasihoidlik.
Viimast ei saa parimagi tahtmise juures aga öelda hindade kohta, millega venelased oma olümpiavarustust müüvad. See silmatorkav stiil ja komplekt, millega Venemaa tuli välja Torino olümpial, on Vancouveri tänavapildis üsna märgatav. On ju ei tea mitmekümnest osast koosnev täisvarustus kõigil ametimeestel ja arvatavasti pandi taas riigi kulul riided selga (ning suu kriitikaks lukku) ka ajakirjanikel.
Sotši paviljoni poest saab Rossia-kirjadega kraami osta muidugi igaüks – T-särk meie vääringus 500 krooni, dress 3000. Raha rahaks, kujutan elavalt ette, mis juhtuks, kui selle ostaksin ja Pärnus tänaval kõnniksin. Kõõrdpilgud, seda kindlasti. Mis juhtuks, kui Vene kirjadega väliseestlaste seltskonda läheks, on raske ennustada. Kõõrdpilkudega kindlasti pääseks.