Enn Hallik: Olümpialiikumine on köiel kõndimine

Pärnu Postimehe ajakirjanik Enn Hallik. Foto: Urmas Luik

Kui vaadata olümpiat oma silmaga ning püüda laiuti ja sügavuti veidi juurde mõelda, on selle kaasaegsena üle saja, antiikmänge juurde võttes üle 1200 aasta vanuse liikumise hoidmine ja vedamine ikka üks paras köielkõnd ehk tasakaalu hoidmine.

Kuidas leida õige koht osavõtu ja võidu vahel? Selleni välja, et kas Eesti ikka peab hooldetiimi suurendamiseks neid olümpiale vedama, kes viimasteks jäävad. Ja võitjatele miljoneid maksma. See ei olnud küsimus.

Kuidas jääda ellu ja iseendaks poliitika karmuses? Selleni välja, et avatseremoonial kõnnivad, ja tore, et neil on see võimalus, rahva eest läbi Hongkong, China ja Chinese Taipei, samuti sõnaga “endine” midagi Jugoslaaviast.

Kuidas minna kaasa tipptehnoloogiaga ja samas rikastele selle kasutamises eelist mitte anda? Selleni välja, et ega ikka igat suusahüppekombinesooni materjali, mis kõigile kättesaadav pole, ikka olümpial kasutada tohi. Aga kellelgi midagi ju ikka salataskus on.  

Kuidas säilitada mingitki tasakaalu kommertsi ja spordi vahel? Pole telet, pole auditooriumi ja sponsorraha. Spordil on raha, aga seda lämmatavad ärihuvid. Poleks raha ja varianti seda teenida, teeks sportlased midagi muud. Kaevaks kraavi, võtaks viina.

Kuidas pidada mingitki piiri puhta ja medikamendispordi vahel? Aga kust maalt algab puhas? Kus lõpeb taastumisvahend, millal kuulutatakse see pahaks ja keelatuks? Ja – kas ei ole tabletid küttidest alati kaks sammukest ees?

Kuidas käia koos kaasaja, kogu maailma ja eriti noorema publikuga ning samas säilitada olümpia kui klassika? Selleni välja, et klassikalisest eraldistardiga suusatamisest ei jaga suur osa maailmast mõhkugi. Ja igasugustel mogulitel on oma fännkond. Ja pole ime, kui suvemängudele trügivad “Simpel Sessioni” kottpüksid. Talimängudel nad lumelauaga juba hüppavad.

Aegu on ikka igasuguseid olnud. Antiikmängudel võitis keiser Nero kõik alad, kus osales (kaarikute võiduajamise loomulikult, aga ka luuletuste lugemise). Viimane raevukas amatörismirida ajav ROK-i president oli Avery Brundage, lord Killanin oli sama rea pehmem mees, Samaranch keeras liikumise pea peale, ehk sinna kus see praegu on. Roggest, kinnisest kivinäost, mingit muud kindlat liini kui dopinguvastane võistlus, eriti välja ei loe.

Aga ega presidendist nüüd kõik kah olene. Rohkem ikka maailma majandusest, poliitikast. Ja ennekõike nendest, kes sporti teevad ja kellele sport on nii jumal kui elustiil. Sest nemad löövad oma tahte varem või hiljem ikka läbi.

Jääb igaühe enda otsustada, kas olümpialiikumine on suutnud läbi ajaloo tasakaalu hoida.