Richmond, midagi uut ja vana

Ricmondi kiiruisuhall Vancouveris. Foto: Enn Hallik

Ricmondi kiiruisuhall ehitati Vancouveri linnaserva lennujaama kõrvale. Suhteliselt tühermaale, nagu sinna sõites 45 minutiga tundub.

Aga nii lennujaama kui Richmondi halli viib nüüd kallis ja seepärast pooldajate kõrval kohalike seas palju vastuhäält tõstnud alguses maa all, hiljem peal kulgev raudteeliin. Mis on võrreldes näiteks New Yorgi kohutavalt musta (ka reisijate nahavärvilt) metroo ja raudteega kauniduse ning puhtuse musternäidis.

Vahetult enne hallini jõudmist on vaadata kaubasadam, mis on selline, nagu nad kõikjal, ja mille olulisim osa tundub olevat tsemendivedu. Üllatus on näha samas jõkke suubuval jõel palgiparvi.

Ricmondi hall, kus kiiruisutajad kihutavad linnaliikluses lubatu piiril ehk viiekümnega, on oma ideelt ja sünniloolt teada vist igale kanadalasele. Olulisim fakt, mida igaüks toonitab, tundub olevat katuse materjal. Nimelt on see üraskite söödud ja seega tapetud kuuskedest. Mõte siis selline, et olümpia heaks puid ei tapetud (Kanadas, kus metsa ju nii et tapab...), töödelduna peab laes sada aastat vastu ja siis läheb kõduna loodusesse tagasi.

Uues ja ilusas hallis, millest pidi tulevikus saama pallimänguhall koos igasuguste jõu- ja fitness-saalidega (õnneks mitte näituse- ja suurte rokk-kontsertide hall, milline saatus on ava- ja lõpupeo hoonel), köitis ka miski vana tähelepanu.

Nimelt olid norralased teinud omale samasugused dressid, nagu olid seljas 40-50 aastat tagasi Fred Anton Maieril ja tema koondisekaaslastel. Et siis sarnane lahendus, nagu Tallinna Kalevi korvpallimeeskond vana Kalevi dressi taaselustades tegi.

Kui kiiruisutamisest veel, siis – kui palju on neid eestlasi, kes sellest alast peale 1964. aasta Ants Antsoni olümpiavõidu midagi teavad? Mõni kuuekümnene taat ehk mäletab Kees Verkerki, Ard Schenki ja Fred Anton Maieri nimesid. Pole omasid, pole huvi. Kahju.