Vaatasime laupäeval Ricmondi hallis 5000 meetri kiiruisutamist ja aplodeerisime lõunanaaber Haralds Silovsile, kes pistis oma sõidus kotti jaapanlase ja lõpetas võistluse 20. kohaga.
Lätlaste Silovs on supermees
15. veebruar 2010, 11:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhtul lühiraja kiiruisutamise ehk short tracki hallis hakkas miski väga imelik tunduma, kui jälle sama nimega mees 1500 meetri starti kutsuti ja too Silovs eelsõidust edasi sai, vaid napilt A-finaalist välja jäi ning lõpuks kümnenda (kui finaali kukkunud diskvalifitseeritakse, siis isegi kaheksanda ehk halbade asjaolude kokkusattumisel baltlaste võimaliku parima individuaalkoha sel olümpial) teenis.
Kiirustasin tsooni, kus sportlased ja ajakirjanikud võistluse järel jutelda saavad ja püüdsin lätlase kinni. Mu kahtlus, et tegemist on sama mehega, kes nii hommikul kui õhtul uisutas, osutus tõeks.
Aga kahtlus oli loogiline. Jah, ühel juhul on küll sportlasel all uisud ja teisel suusad, aga päris- ja lühirajauisutamist ei saa võrrelda suusatamisega. Pole ju võimalik, et Kristina Šmigun-Vähi sõidab olümpial hommikul 10 kilomeetrit vabastiili, sööb siis kõhu täis ja annab tuld sprindi eel- ning muudes sõitudes.
Pealegi on päris- ja lühirajauisutamises erinevad uisud-saapad, täiesti erinev sõidutehnika ja taktika. Tabavam võrdlus suusatamisega oleks ehk, kui kujutada kedagi tipptasemel nii murdmaad kui slaalomit sõitvat. Seega on Silovs omamoodi fenomen.
“Pika raja uisutamist hakkasin tõsisemalt harrastama alles poolteist aastat tagasi, mu põhiala on ikkagi short track,” rääkis Ventspilsist sportlikust perest (ema iluuisutaja, isa jalgrattur, vanem vend samuti kiiruisutaja) pärit, nüüd Calgary ülikoolis õppiv ja Kanadas treeniv Silovs. “5000 meetri kiiruisutamises osalesin olümpial pigem selleks, et põhialaks ärevusest jagu saada, kui medalimõttega. Aga jäin oma sõidu ja tulemusega rahule.”
Küsimuse peale, kas kaks erinevat ala vaid kolme-nelja tunnise vahega, pealegi olümpial, liig pole, hakkas Silovs naerma ja ütles, et talle on see tühiasi.
Lühirajavõistlust kommenteeris Silovs nii, et jäi rahule ja jäi ka kripeldama.
“Tegin poolfinaalis kaks taktikalist viga – korra kohavalikul, korra liiga vara juhtima minnes, need maksid edasipääsu,” arvas ta.
Lätlase soovid polnud unelmate vallast, on ju ta kontos kolmas koht kolme aasta tagusest MK-sarjast ning Euroopa 2008. aasta karikavõit.
Short track on tegelikult väga põnev ja veidigi süüvides üldse mitte keerukate reeglitega ala. Selles on ehk vähem nõudeid jõule ja vastupidavusele kui suures kiiruisutamises, aga see-eest kui palju riski ja traagikat, kui huvitav tehnika ja taktika! Atraktiivsust näitas kõrvulukustav lärm, millega hallitäis rahvast lühikestele draamadele all jääovaalil kaasa elas.
Kusagil kõrva taga tuksus mõte – suure kiiruisutamise taaselustamine Eestis tundub meie materiaalseid võimalusi arvestades rohkem surnu reanimeerimise kui tõsise asjana, aga short tracki võiks ju harrastada igas jäähallis, igal uisuplatsil. Vaja on vaid patju poortidele ja kui just mitte tulemusi, siis lusti sünnib kui palju.
Ja näiteks vabastiilis suusasprindist, kaklemisest suusarajal, on see spordiala selgelt intellektuaalsem. Väga lihtsal põhjusel – spordivahend peaks olema sportlasele püha. Tennisereketiga ei lööda õunu naabri aeda, parima jooksutossuga ei minda rabamatkale, üksteise suuskadel ei tallata.
Jäägu see arvamus mu hingele ja antagu, kui võimalik, andeks. Uisutamine, nii üks kui teine, olid juba esimesel vaatamisel siin Vancouveris elamuslikud. Suurel ovaalil lehvitas maailmarekordi valdaja Sven Kramer juba enne sõitu oma publikule (arvata neljandiku tribüünidest täitsid alati kiiruisuvõistlusel kohal olevad Hollandi fännid, muidugi ei puudunud ka nende kuulus puhkpilliorkester), ja võitiski, tehes nende mängude esimese olümpiarekordi.
Lühirajaolümpia esimene õhtu lõppes sellega, et kolmest võiduks piisavalt ees olnud korealasest kaks suutsid omavahel kokku sõita, poorti lennata ja kaks kahvatumat medalit ameeriklastele kinkida. See oli hetk, mis pani esmalt püsti kargama ja siis oigama ka palju näinud pressitribüüni.