Kati Murutar: Perekonna moodi majandamine pole populaarne?

Kati Murdmaa.

Tänu sellele, et Sampo pank andis Pärnu linnale kaks aastat maksepuhkust, saame täie teadlikkusega õppida perekondlikku ja aatelist majandamist. Loodetavasti pääseme pankrotist ning meie linn otsustab ja toimetab saneerimata - käendusele võtmata iseseisvalt edasi. Kuivõrd linna juhivad linnaisad-emad, on meie ühine kodu võrreldav perekonnaga. Nagu Oskar Looritsa kirja pandud “Eestluse elujõus” hoolitsevad oma keskkonna eest taevaema ja -isa, maaema ja -isa, metsaema-isa.

Rahalistes raskustes pere peab nii omavahel kui aineliselt kokku hoidma. Kui peres on kahjurina sisseimbunult mitu aastat olnud pahatahtlikult pappi lekitav kratt, peame üksteisele toeks olema ebapopulaarseid otsuseidki tehes.

Olgem paratamatu kokkuhoidmise poolt, et praegune, kõigi aegade raskeima ülesandega linnaisade-emade pereköök aitaks Eesti kauneima linna üle vaevavete heasse uude ilma. Areng ja edenemine käib nii inimesel, peres, linnas kui inimkonnas üheksa edasiviiva tõusulainega.

Poolt, eest ja edasi!

Rõõmustagem kõigepealt selle üle, et Läänemere legendaarne pärl sai pangalt hingamisaega. Saagem üle soovist vigiseda “näe, linn sai, miks ma ei saa maksepuhkust, mää!”. Läheb hästi linnal, läheb paremini igal kodanikulgi.

Teine positiivne tõusulaine on tingitud sellest, et meil said vastutajaks tegelikud rahvajuhid – valdavas osas sellised, nagu ennustatakse Veevalaja ajastu tulekuks kogu planeedile. Samal ajal kui populistlikud puugid hämavad ja juhivad rahva tähelepanu karmilt tegelikkuselt kõrvale, võib meie linn august avasilmi välja ronida. Ei pea vassima ega varjama.

Kui perekonnas on raske aeg, hoiavad kokku kõik. Ei ole nii, et “muidugi läheme säästurežiimile, ainult paluks minu sissetulek samaks jätta”. Ema ja isa loobuvad liigsest, et lastele võimalikult täiuslik haridus ja toit tagada. Vanurid peavad saama austuse, turvatunde ja armastuse, sest asjad on nendel olemas. Kui kokku hoides ühte hoitakse, sünnivad ja kasvavad ikkagi lapsed, kelle nimel see kõik. Ja peres ei hiili ega viili keegi. Jumal on alati kodus ja näeb teatavasti kõike.

Paratamatult pigistatakse ajal, kui peenike pihus, esmalt pehmete väärtuste loojaid. Kultuur ja loome, haridus ja muud õrnad alad ei jaksa ju vastu hakata. Sellepärast nad pehmed väärtused ongi.

Kokkuhoidmine käib kultuuri ja loovuritegi kohta, ent pehmeid peab pigistama pehmelt. Selge, et kunsti ja muusika, teatri ja tantsu tegemist tuleb koomale tõmmata, võib-olla loovuskoole (ajutiselt) kokku viia. Kunstikooli ja Kunstide maja, muusikakooli ja kontserdimajaga on aga nii, et neid ei tohiks säästuajal vajadusel ühitades ühendada. Iga üksus peab jääma iseseisvaks suuruseks, et pärast vastaskaldale kroolimist saaks jätkata oma ajaloo ja suuna kujundamist.

Rabistades allaneelamisi ega paanilisi sulgemisi ei tohi olla. Sest kujutage ette, mis toimub neis peredes, kus pehmete väärtuste loomise asutust juhtiv pereisa või -ema saab igal hommikul katastroofiteate. Paaniline ja rapsiv kokkutõmbamine põhjustab pereliikmete elus hirmunud kaose.

Ausalt ja avalikult

Rabistamist aitab vältida edumeelne laine nimega Ausus ja Avalikkus. Iga perekond tavatseb hulludel aegadel kinnisvara müüa ja püüab muul mõistlikul moel katastroofi vältida. Saame aru ja võtame rahulikult, kui kõigest ausalt ja avalikult räägitakse. Ei rahmeldata ega vandaalitseta.

Cardo Remmeli villat ei saa me müüa, kunstikooli või mõne muu linna omanduses maja saame. Mis siis ikka: paneme müüki! See on kõigest maja. Kui müümine aitab uude aega jõuda, pole tõesti mõistlik klammerduda. Peaasi, kitsikuse katte all ei tohi enam inetusi juhtuda. Uusima ajaloo käigus on Pärnu juba küllalt kannatanud, närvid läbi ja taluvuse piir käes.

Selge, et arengukavades on teatud ehitus- ja arendusjärjekorrad. Igasugustel tühjana seisvatel ja end kahjumisse majandanud hoonetel on omanikud. Kui vaadata värske pilguga meie linnas suure osa päevast vaikselt ja tühjalt kurvastavaid kultuuripaleesid, tahaks neis päev läbi näha sellist elu ja rõõmu nagu süda-Stockholmi kunstihoones. Seal on kogu päev järjekord ukse taga, sest eri põlvkondade inimesed tahavad end maalides-voolides välja elada ning mängeldes puhata.

Olgu tegemist riigi või linna omandusega: päev läbi tühjade majade kütmine on arutu. Seal peaks kogu aeg loovus lehvima. Kõlab naiivselt? Aga nii on.

Selge, et igal kas valmis või poolikul ärikeskusel on omanik. Ent äriliselt üsna lootusetult ähmis “siti” nüüdisaegsetes, ent kiduvates ruumides võiks olla nii kunsti- ja muusikakool, Raissa supiköök kui kino. Saaks hinnalised villad ära müüa. Saaks vammi ja lagunemisega võitleva supiköögi probleemi lahendada ja kitsikuses kenadele inimestele olemise koha. Saaks filme vaadata. Tartu ja Tallinn on kinosid tulvil. Pärnus ikka üks perifeerne ja alavarustatud Mai, taevas halasta!

Selleks, et Pärnus saaks ladusalt liigelda, peaks südalinnas parkimine olema väga teisiti korraldatud kui praegu, ütleb linnarahvas. Tal tundub õigus olevat. Kui on paha parkida, ei tulda äärelinna super-hüpermarketitest südalinna. Süda jääb külmaks ja tühjaks. Aga tühi linnasüda tähendab sama, mida asustamata-harimata metsavahed ja põllutagused. Väljasuremist.

Teate, sõbrad, teede ja sildade ehitamisega on pisut aega. Aga kunstikool ja kino, supiköök ja elus linnasüda on Inimeste Maa oluline osis. Kui inimesed ei tule linna, mõistab meri, et linna pole vaja, ja võtab ta enda alla. Kui linnarahvas majandab paindliku perena, kiidab taevas meie kokkuhoiu igavesti heaks.