Kristina premeeris end tütre vannitamisega

Presidendipaar rõõmustas Kristina hõbemedali üle, Victoria Kris rõõmustas, et saab emme süles olla. Foto: Raigo Pajula / Postimees

Kristina Šmigun-Vähi tõstis oma hõbedaga Eesti Vancouveri taliolümpial medaliriikide sekka ning klõpsas Eesti delegatsiooni missiooni õnnestunuks, aga see päev polnud kirgas ja põnev üksnes suusarajal.

Kõigepealt – juba teist päeva ei saja Vancouveris vihma ja seda on kell 5 tõusnud ning kolme bussiga viis tundi hiljem ülal karges ja lumises Whistleri talikuurordis peetud naiste 10 kilomeetri vabastiilisõitu uudistama sõitnul muidugi meeldiv tõdeda.

Kell 9.30 vean kolleegidega Kristina tulemuse peale kihla. Mängu läheb dollar

per nase

. Pakun, et Kristina tuleb üheksandaks. Teen alati väikese ja nukrama pakkumise, sest olen siis alati võidumees. Kui läheb täkke, teenin raha, kui läheb paremini, on meel rõõmus.

Vahetult enne starti adun, et Whistleri suusastaadionil lehvib üllatavalt palju sinimustvalgeid lippe. Tulime ühes bussis Eesti olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi inimestega, staadionil kohtume veel ridamisi tuntud ja tundmatute eestlastega. Toomas Sildmäe, Otepää mees Aivar Nigol, koolidirektor Andres Ammas, pärnakad Leela Sala ja Valdo Knaps, rida selliseid, kelle kui kaasmaalasega vennalikult jutled, aga nime ei küsi. On neidki Eesti lipu lehvitajaid, kelle kange keel juba pruugitud külmarohule või naaberriigis USAs elamisele viitab.

Ühes on eestlased väga üksmeelsed: Kristina võidab või saab halvemal juhul medali. Mu arglik ja enda arvates asjatundlik vihje, et ta ju alles üritab tagasitulekut ning kaotas Otepääl minut neljakümnega, summutatakse eos.

Kümme kilomeetrit läheb kiiresti. Kui naised esimeselt ringilt naasevad, on selge, et Kristina on tegijate seas. Kui lõpuni on jäänud veidi üle kilomeetri, saab selgeks seegi, et minu dollar on läinud. Aga rõõm tulnud – kui Šmigun-Vähi juba esimesel distantsil kõvade seas on, võib temalt ka suusavahetusega sõidus ja 30 kilomeetri klassikas midagi head oodata.

Hooaja algust valitsenud Justyna Kowalzcyk on kahvatu, Šmiguni konkurendiks mitte pidanud Marit Björgen kaotab korralike sekunditega, Vene naisi pole olemaski. Vaid rootslanna Charlotte Kalla.

Mööda tormab EOK spordidirektor ja Eesti delegatsiooni juht Martti Raju: “Hõbe on käes!”

Kristina istub sel ajal üsna tuima näoga hetke liidri toolis. Hiljem räägib ta, et palju konkurente oli lõppu tulemata, ta ei teadnud oma šansse ja pealegi polnud tal end tühjaks sõitnuna veel kõige parem tunne.

Kalla vastu Šmigun-Vähi ei saa, kuigi kisub temalt hirmsa lõpuga sekundeid. Aga hõbe on. Ja Kristina särab kui päike kõigepealt suurimate rahvusvaheliste telekompaniide kaamerate ees, siis võtab vastu kallistusi president Ilveselt ja proua Evelinilt. Tundub, et turvameeste saatel pressitsooni toodud Toomas-Hendrikul on koguni pisar silmas.

Kristina abikaasa ja mänedžer Thor-Kristjan Vähi tõdeb, et hõbedale eelnes kaks päeva täielikku keskendumist, Kristina viibis justkui teises maailmas.

Kristina ise tunnistab, et oli stardi eel väga närvis.

“Tahtsin väga võita,” ütleb suusataja ja peab väikese pausi. “Ning võitsingi hõbeda. Olen väga õnnelik. Ja tänulik kõigile, kes mu hullumeelse ideega naasta kaasa tulid. Perekonnale, olümpiakomiteele, sponsoritele - kõigile.”

Sõit olnud vaatamata väga heale rajale Kristinale raske.

“Rada valmistati ette kõva ja väga kiire, proovimagi lasti meid alles tund enne starti,” meenutab Šmigun-Vähi. “Alustasin vähemalt oma arvates korraliku tempoga, teises ringis võtsin endast, mis suutsin. Medalit uskusin alles siis, kui Björgen lõpetas.”

Pärnu Postimehe palvele võrrelda Vancouveri olümpia ja Otepää MK-etapi publiku hulka ja kaasaelamist vastab Kristina välkkiirelt, et need pole üldse võrreldavad.

“Siin on rahvast natuke staadionil ja staadioni juures, Otepääl elab kogu rajaäär sportlastele häälekalt kaasa,” räägib Torino olümpia kahe kulla kõrvale nüüd hõbeda lisanu. “Üldse see staadion üllatas mind, tundub nagu väga väike.”

Edust tiivustatuna räägib Šmigun-Vähi, et kuna see võib olla tema viimane olümpia, kavatseb ta  Vancouveris võtta kõik, mis võimalik ehk sõita nii suusavahetusega võistlust kui 30 km klassikat.

Loomulikult ootavad Kristinat nüüd valitsuse preemia, rahva ja sponsorite tänud, aga ühe kingituse teeb ta endale juba medalipäeva õhtul ise.

“Kallistan tütrekest ja vannitan teda,” räägib noor ema. “Seni oli meil režiim ja last vannitas ema, täna luban endale seda suurt rõõmu.”

Kui suur asi medalivõit on, tõden hilisõhtul rongiga oma Vanvouveri koju sõites. Rongi juhatav vabatahtlik hõiskab:

ou, Estonia, you wohnt medal today, congratulations!

Vähe sellest, kõrvalpingi neiu, kelle vanus eeldaks pigem Rihanna või Lady Gaga sammude kui teiselpool maakera väikese riigi spordiga kursis olemist, teab ja õnnitleb ka. Üsna uhke tunne on.