Kommentaar: “Karlsruhe dialoogid” üleilmastumise varjupoolest

Pärast piiride avanemist elame globaalses maailmas, kus organiseeritud kriminaalsed jõugud on üles ehitanud varjuärid, mille kaudu liiguvad miljardid dollarid ja eurod. See, mis vormides esineb tänapäeval organiseeritud kuritegevust ning kas ja kuidas saab seda ohjeldada, oli teemaks Saksamaal “Karlsruhe dialoogides”, mida tänavu korraldati juba 14. aastat.

Valusaid ühiskondlikke teemasid käsitlevate ürituste organisaator on Karlsruhe tehnoloogia instituudi (KIT) rakendusliku kultuuriteaduse keskus (ZAK - Zentrum für Angwandte Kulturwissenschaft), mida juhib professor Caroline Y. Robertson - von Trotha.

Illegaalsed ärid moodustavad umbkaudu 20 protsenti maailma majandustoodangust. See arv annab aimu, kui suur võim on kriminaalsel varimajandusel. Nad ei kohku tagasi püüdlustest sulanduda poliitikasse või õigusemõistmisse. Kõige ilmekam näide selle kohta on ülirangete otsuste langetamise poolest tuntud kunagine Hamburgi kohtunik Roland Barnabas Schill, kes püüdis asutada oma erakonda ja tantsida poliitilisel parketil. Pärast valimisvõitu hansalinna senaatoriks nimetatud õigusemõistja ei soovinud aga ise järgida seadusi, vaid kurameeris süüdimatult kohalike maffiabossidega. Linnapea Ole von Beustil ei jäänud muud üle kui visata ekskohtunik raekojast tänavale.

Baden-Württembergi lahkuval peaministril ja tulevasel Euroopa Komisjoni energiavolinikul Günter H. Oettingeril on samuti (olnud?) pizza connection Calabria “auväärse seltskonna” liikme Mario Lavoratoga. Seda tuletas meelde Itaalias elav raamatu “Maffia: ristiisadest, pitsarestoranidest ja valepreestritest” autor Petra Reski. Kristlik-demokraatliku liidu poliitikule on heidetud varemgi ette hämmastavaid kontakte, mainigem liikmelisust 1979. aastal asutatud salaühenduses Andide Pakt (Pacto Andino Segundo). Vandeseltslased soovisid Edmund Stoiberit (CSU) kantsleriks upitades kukutada Angela Merkeli.

2006. aastal avaldas Itaalia ajakirjanik Roberto Saviano raamatu “Gomorra”, millele Eestistki tuli vastukaja. Teoses kirjeldatakse Napoli klannide tegevust, igapäevast vägivalda ja paljastatakse elanike kontakte kriminaalse organisatsiooniga, mis ei piirdu sallivusega, vaid inimesed on lahkesti valmis maffiat abistama.

Võiks arvata, et noor autor tunneb oma teose menust suurt rõõmu. Ta kirjutas selle, julgustamaks maffiat vastutama. Kuid nagu telekanal ARTE dokumentaalfilm koostöös ZDFiga “Mein Leben – Roberto Saviano” (näidatakse 14. märtsil kell 17 Kesk-Euroopa aja järgi) demonstreerib, on noore inimese elu nüüd rikutud, sest maffia on ähvardanud “reeturit” surmaga karistada. Saviano ei või enam elada perega, vaid peab leppima turvameeste seltskonnaga. Kodu loomise asemel on itaallane sunnitud regulaarselt elukohta vahetama. Ta teab, et saab kaitset end jälitavate palgamõrvarite eest niikaua, kuni kirjutab edasi. Saviano ellujäämise garantii on tema populaarsus, sest ainult sel juhul on riik kohustatud teda kui “tähtsat isikut” kaitsma.

Kui räägime organiseeritud kuritegevusest, unustame tihti, et illegaalse majanduse puhul kehtivad samad printsiibid kui legaalsel: kui on nõudlust, on pakkuminegi. Kriminaalsed organisatsioonid on paindlikud muutma oma tegevust. Kui üks varimajanduse harudest osutub tulutuks, on sulid võimelised lühikese ajaga ehitama üles uue võrgustiku, kuna grupid tegutsevad riikideüleselt.

Seega, küsimus pole sugugi ainult Itaalia või Venemaa maffias, vaid kuritegelikke jõuke leidub igal pool. Kõik “Karlsruhe dialoogide” esinejad märkisid, et üleilmse kuritegevuse ohjamisele peab iga inimene kaasa aitama. Selleks tuleb kriitiliselt suhtuda enda ümber toimuvasse: kui euro eest pakutakse osta DVDd uue filmiga või Chaneli käekella kümne euroga, on selge, et see kaup ei tule legaalsest ärist, vaid on plagiaat. Kui müüme kinnisvara ja ostja loeb rahasumma meile peo peale, peaksime endalt küsima: kust pärineb see raha? Seda teavad Erfurdi elanikud, kus Itaalia kriminaalid ostsid tänavate kaupa hooneid kokku. Siin ei aita enam kunagise linnapea Manfred Ruge seletused, et maffiameestele ei olnud otsa ette kirjutatud, millist organisatsiooni nad tegelikult esindavad.

Duisburgi elanikudki said mõne aasta eest kaasa elada pitsarestorani ees puhkenud maffiasõjale, kus hukkus kuus Ndrangheta jõugu rivaali. 2007 toimus Alam-Saksimaa linnas Sittensenis järjekordne veresaun, kus tapeti seitse hiinlast. Need näited tõestavad, et organiseeritud kuritegevus on imbunud sügavale lääne demokraatiasse ja keegi meist ei tohiks endale lubada kõrvalevaatamist.