Toomas Alatalu: Eesti välispoliitikast

Toomas Alatalu. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Läinud neljapäeval arutas riigikogu valitsuse välispoliitikat, millest ettekande tegi välisminister Urmas Paet. Diplomaatide rõdu oli pooltühi ja president-peaminister olid välismaal. Pauk tuli mõistagi Keskerakonnalt, mis tundis huvi viisakaristusest pääsenud riigiduuma saadiku Markovi uute Eesti-vastaste avalduste hindamise vastu - asi, milleks Paetil tuleb veel kord riigikogu ette astuda. Ettekande kohta käivate küsimuste põhiosa tuli samuti Keskerakonnalt, kuid aktiivsed olid ülejäänud erakondade esindajadki. Maailm sai üle käidud ja peale Venemaa poliitika mingit muretsemist polnud.

Peamise kohta napib teavet

Kaks päeva varem olin lendude edasilükkamise tõttu istunud seitse tundi lennuväljadel ja kõik kättesaadavad ajalehed läbi vaadanud. Lisades lehtedes kirjutatule Ameerika kontinendil telekast nähtu, läheb minu mõte samas suunas kui president Toomas Hendrik Ilvesel, kes jaanuari lõpus tõdes, et meie inimesed, riigikogulased sealhulgas, ei saa meediast küllaldaselt teavet. Täpsemalt öeldes: teavet peamise kohta.

Ülal sai viidatud peaministri äraolemisele riigist. Ta oli Euroopa Liidu tippkohtumisel, kus arutati rahanduskriisi sattunud Kreeka abistamist. Kohtuti kitsas ringis, nagu Lissaboni lepe ette näeb: vaid valitsusjuhid (ja mitte enam välisministridki, nagu olime harjunud 2004-2009). Enne oli Andrus Ansip jõudnud öelda, et ELi presidendi Herman Van Rompuy kavatsused on samasuunalised, nagu Eesti soovib. Aga selle kohta, milles need seisnevad, polnud valitsuse ettekandest riigikogule võimalik midagi välja lugeda. Ja keegi ei tundnud huvi, kuidas Ansipil seal Brüsselis läheb.

Nagu nüüd teada, otsustati Angela Merkeli ja Nicolas Sarkozy eestvedamisel Kreekat rahaliselt toetada, vältimaks ülejäänud riikide kriisi tõmbamist. Ammu pole saladus, et Kreeka ametnikud ja valitsus ”parandasid” aastaid ELile esitatud andmeid ehk osalesid kriisi sünnitamises. Nüüd tuleb meilgi seda sulitsemist kinni maksta. Aga see polegi riigikogu saalis teema, samuti ei räägita seal pankade kontrollimise tõhustamise meetmetest. Eestis neid asju ei arutata.

Aga välisministri ettekandes oli huvitav lause: ”Oleme saanud kogemuse võrra rikkamaks tulenevalt kohtuvaidlusest suhkrutrahvi üle.” Huvitav kogemus küll, kui see tähendab raha võtmist minu taskust, mitte paarikümnelt suller-ärimehelt! Ükski riigikogu liige ei kuulnudki, mida kõnepuldist öeldi. Oma sulidele maksame ja Kreeka omadele ka! Võiks vähemalt selgitada, miks me seda teeme! Asja ontlikuks pööramisest rääkimata.

Järgmine ettekanne peaministrilt

Või teine detail, mis siiski kõlas riigikogus tänu esitatud küsimustele. Prantsusmaa otsus müüa venelastele võimas transpordilaev, millega nad oleksid saanud Georgiale ära teha 40 minutiga, nagu on väitnud Venemaa sõjalaevastiku ülem.

Muidugi teeb see väikeriike ärevaks, kuid Pariisi kauaräägitud otsus tuli alles pärast seda, kui USA oli kinnitanud rakettide müüki Taiwanile. Suurriikidega on ikka nii, et üks leiab õigustust teise käitumisest. Ja kui me Pariisi arvustame, miks mitte Washingtonigi, sest mõlemad on meie liitlased! Samal ajal on just Prantsusmaa meie konkurent ELi IT-agentuuri asupaiga pärast, seda märgiti ettekandeski. Milleks teda siis torkida? ELi uue eesistujariigi Hispaania teadaolev valmisolek tühistada relvamüügiembargosid annab samuti võimaluse oma “laiema” seisukohaga välja tulla.

Rõdult seda ettekannet koos tudengitega kuulates ja kommenteerides läks mõte vägisi sellele, et siin arutatakse vaid väikseid välispoliitika probleeme, suurtega tegeles samal ajal mujal peaminister. Aga ELi muutunud seisu arvestades peaks järgmise ettekande valitsuse välispoliitikast tegema peaminister ise.