Olümpiatuld vaadatakse läbi traataia

Vancouveri olümpiatuli. Foto: Enn Hallik

Mäletatavasti süüdati Vancouveri olümpia tuli suures näituse- ja kontserdihallis otse vancouverlaste pühapaiga Vancouver Canuksi hokimeeskonna koduhalli Canada Hockey Place'i kõrval.

Viimati süüdati olümpiatuli võistluspaigas 1994. aastal Lillehammeri suushüppemägede jalamil, aga see on vaid vahemärkus, mitte selle lookese teema. Nagu ka see, et Vancouveri olümpiatule süütamisel tekkinud tehniline tõrge nii mõnelgi korraldajatest ihukarvad püsti ajas.

Tuli süüdati hallis ja siis rändas see hokilegendist Kanada rahvusliku uhkuse Wayne Gretzky käes läbi vihma ja olümpiavastaste spaleeri (pole küll siin kelleltki arukat vastust saanud, mis vastastele olümpias õigupoolest ei meeldi) kilomeetri jagu eemale kesklinna Burrardi lahe kaldapealsele. Seal on kõik halud kenasti lõkkeasendis ja tuli lõõmab olümpia lõpuni nagu vaja.

Hallis lasti tuli ilmselt avapeo rahva lahkudes kustu. Aga võib-olla põleb see turvameeste valve all seal ka praegu, sest peetakse ju olümpia lõpupidu samas hallis ja siis tuleb rahva silme all tulega lõpp teha. Saame näha, kas Gretzky toob tule õuest tuppa tagasi või on korraldajatel mingi teine lahendus.

Et tuli välja viidi, on kirjutamata reegel – mängude ajal peab tuli üle korraldajalinna paistma, seda peab rahvas vaadata saama. Saab ka Vancouveris, aga ... miskipärast kaugelt ja läbi traataia. Kaldapealne on piiratud paarimeetrise traatvõrguga, millest suur osa veel reklaamkangastega kaetud.

Rahvas tahab tuld muidugi näha, pildistada nii lõket kui end selle taustal, ja nii seistakse traataiale lähemale pääsemiseks lausa järjekorras. Pilt tulebki selline: mina, võrgusilmad ja olümpiatuli.

Miks tuli vangi pandi, ei tea. Ainus loogiline seletus on hirm nende mõnesaja olümpiavastalise ees. Et äkki hullud tulevad ja kustutavad püha olümpiatule ära. On ikka imelik ja kirju see issanda loomaaed.