Mängude nael on kahtluseta hoki

Kanada hokipublik. Foto: Enn Hallik

Teisipäeval vilistati USA-Šveitsi mänguga lahti olümpia meestehoki ja võib suuremat eksimist kartmata väita, et enamikule kanadalastest ja paljudele hokihulludele kogu maailmas algab iga taliolümpia alles koos hokiga.

Meie ja norralased võime muidugi arvata, et murdmaasuusatamine on midagi rahvuslikku. Keskeurooplased võivad olla seisukohal, et mäesuusatamine, suusahüpped ja laskesuusatajate etteasted on midagi, mis neile hirmsasti korda lähevad. Hiinlased on uhked oma lauatennise, jaapanlased sumo, brasiillased jalgpalli, ameeriklased korvpalli üle. Aga, kui ehk brasiillaste vutihullusele erand teha, ülejäänud eksivad, kuni pole puutunud kokku kanadalaste jäähokiarmastusega.

Ma ei tea, kas eksin palju, kui ütlen, et kanadalastele on jäähoki midagi rohkemat kui elu. Jumal, elukutse, rahvus, paleus, elustiil, mida iganes. Loomulikult on Kanadas palju inimesi, kes ei arva hokist suurt midagi, loomulikult ei vaata kõik telerist või tribüünilt NHLi mänge, aga hokiusku inimeste protsent selle maa rahvastikus on ikkagi ülikõrge. Mängijad on pooljumalate seisuses nii austuse kui palganumbri poolest, poisikesest taadi ja tibini välja kantakse tänaval kas Kanada koondise või oma favoriitklubi hokisärki. Arvan, et iga kolmas vastutulija võib hokist ja mängijatest puistata fakte nagu piisku kastekannust. Miski pole kanadalastele hokist tähtsam.

Teadsin seda Kanada hokit olümpiatel näinuna varemgi, aga teisipäevane teine mäng Kanada-Norra Canuksi koduhallis siiski klõpsatas midagi mu hinnangutes. Sest olgugi tegemist ebavõrdsete vastaste (Kanada ladus 8:0 võites norralaste puuri litreid täis) ja mitte otsustava või koguni medalimänguga, oli see elamus, mida tükk aega ei unusta. Näha Kanada hokit Kanada publiku ees oli eriline.

Canada Hockey Place mahutab 19 300 pealtvaatajat. Hall oli Kanada-Norra alagrupimänguks välja müüdud ja julgelt 80 protsenti publikust kandis Kanada koondise punast vahtralehega hokisärki. Ja kõik see mees-naine-laps skandeeris ühes rütmis “Go Canada go!”

Kohale tuldi tunnike varem ja hõisati juba siis, kui mängijad alles esimesi soojendusliigutusi tegid. Mis juhtus veel siis, kui kanadalased rünnakule sööstsid (hõisked muidugi), värava viskasid (juubeldamine ähvardas halli katuse tõsta), norralased julgesid Kanada väravat ohustada (madalahäälne oouu-oouu), kanadalased norralaste väravast mööda tulistasid (oi-oi-oi), on kirjeldamiseks liiga emotsionaalne. Saal, nagu öeldud, ühes särgis ja mestis ja sooviga, elas ühes rütmis ja täiega.

Hoki on Kanadas nii sport kui show. Mänguperioodide vaheajal lõbustatakse rahvast “kiss cam” mänguga. Püütakse kaamerasse mõni paarike, need kiljuvad end suurel ekraanil nähes ja musitavad. Püütakse järgmine paarike, jälle musi, kõigil on lõbus. Üht paari ei lasknud kaamera ka mitme musi järel lahti ja lõpuks andis valge mees oma naise asemel ees istunud musta mehe põsele musi. Järgmine paarike klõpsis oma moblasid ega märganud ennast suurel ekraanil. 19 298 inimest naeris tükk aega, et iste märg.

Jarome Iginla lõi Kanada-Norra mängus kolm väravat ja nagu NHLis kübaratriki puhul kombeks, hakkas publik nokkmütse platsile pilduma. Kohtunikud korjasid neid kokku kaks poole meetri kõrgust tünni.

Hokit mängitakse olümpiatel esimest korda NHLi väljakutel, mis nn Euroopa väljakust ligi kolm meetrit kitsam. NHL tegi alates pühapäevast oma mängukalendris pausi ja see tähendab, et kõik olümpiale kvalifitseerunud meeskonnad saavad kasutada oma suurimaid staare.

Igas meeskonnas, isegi Norral, Lätil, Šveitsil, Saksamaal ja Valgevenel on oma NHLi mehed platsile saata, Tšehhist, Slovakkiast, Soomest, Rootsist, Venemaast, USAst ja Kanadast rääkimata. Olümpiaturniil osaleb sellise suurusjärguga staare, kelle nimed ja kuulsus on ilmselt jõudnud ka hokikauge spordisõbrani – kanadalased Marc-Andre Fleury (Pittsburgh Penguins) , Martin Brodeur (New Jersey Devils) ja Sidney Crosby (Pittsburgh Penguins), sakslane Marco Sturm (Boston Bruins), soomlased Teemu Selanne (Anaheim Ducks), Saku Koivu (Anaheim Ducks), Ville Peltonen (Dynamo Minsk), Jere Lehtinen (Dallas Stars) ja Jarko Ruutu (Ottawa Senators), tšehh Jaromir Jagr (Avangard Omsk), valgevenelased Ruslan Salei (Colorado Avalanche) ja Andrei Mezin (Dynamo Minsk), ameeriklased Ryan Suter (Nashville Predators) ja Paul Stastny (Colorado Avalanche), rootslased Henrik ja Daniel Sedin (Vancouver Canuks), Peter Forsberg (MODO Ornskoldsvik) ja Henrik Lundqvist (New York Rangers), slovakk Miroslav Satan (Boston Bruins), venelased Aleksander Ovetškin “Washington Capitals), Sergei Fjodorov (Metallurg Magnitogorsk) ja Ilja Kovaltšuk (New Jersey Deviks), lätlased Karlis Skrastins (Dallas Stars) ja Oskars Bartulis (Philadelphia Flyers).

Kanadalastel on olümpia hokiturniiriga muidugi omad ja viimastel aegadel mitte eriti magusad arved. Kui seitsmest esimesest olümpiast aastail 1920-1952 võideti kuus, siis alates 1980. aastast on hoki sünnimaa suutnud kulla võita vaid 2002. aastal Salt Lake Citys. Valusaim kogemus saadi 1988. aastal seni ainsal kodus toimunud taliolümpial Calgarys, kus ei mahutud isegi pjedestaalile. Hapumast hapult läks Kanada proffidel ka 2006. aastal Torinos, kus kaotati alagrupis 0:2 nii Šveitsile kui Soomele, pääseti küll veerandfinaali, kuid jäädi seal 0:2 alla venelastele ja lõpetati turniir õnnetu seitsmenda kohaga.

Seda häbi hakkab Kanada oma nõudliku publiku ees nüüd särkidest välja uhtuma. Ajakava järgi on hoki kullamäng, eeldatavasti Kanada meeskonna osavõtul, 28. veebruaril mängude finaal. Mitte Veerpalu sõit, nagu eestlane võiks arvata.