Kommentaar: Vana plaat ja vanad laulud

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Põhja-Atlandi allianss on korduvalt üritanud seada sisse senisest sõbralikumaid suhteid Venemaaga. Moskva on küll väljendanud soovi jätkata dialoogi NATOga, kuid viimased paar nädalat on selgesti näidanud, et peale on pandud vana plaat, kuigi ametlikult nimetatakse seda Venemaa uueks sõjaliseks doktriiniks.


Vene presidendi Dmitri Medvedevi heakskiidu pälvinud doktriinis nimetatakse NATO ittalaienemist ”peamiseks väliseks sõjaohuks” ja USA raketikilbis nähakse ohtu Venemaa julgeolekule.



Värve segas tumedamaks Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, kes kuulutas, et allianss kujutab endast Venemaale ohtu, pealegi küllalt tõsist.



Patrušev tõi uudisteagentuuri BNS teatel välja veel ühe vana laulu, et pärast NSV Liidu lagunemist oleks tulnud laiali saata NATOgi. Venelasi torgib siiani, et 1949 loodud NATOsse NSV Liitu ei võetud, sest see ei vastanud NATO liikmelisuse põhimõtetele. Moskva vastukäik on hästi teada: 1955. aastal loodi Varssavi lepingu organisatsioon (VLO), NSV Liidu võimualuste riikide sõjaline ühendus.



Moskva arvates pidanuks Euroopa uueks julgeolekuorganisatsiooniks saama Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon (OSCE), mille hambutus kohati rabab.



Moskvale see ei meeldi, aga üleilmsete julgeolekuohtudega suudab hakkama saama vaid NATO.



NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen ütles Müncheni julgeolekukonverentsil, et Vene sõjaline doktriin ei peegelda tegelikkust, sest NATO ei ohusta Venemaad.



NATO-Venemaa suhted ei näi lähiajal kuigivõrd paranevat, sest alliansi üks kandetalasid USA on mõistnud, et Moskva on Washingtoni alt vedanud. Selle asemel et veenda Iraani loobuma oma tuumaprogrammist, tõukab Venemaa seda aktiivselt tagant. Niisiis on taas päevakorral Iraani raketivõimekus rünnata kaugemaid sihtmärke. Järelikult on tagasi raketikilbi teemagi.



Nüüd on Washington saavutamas kokkulepet Bulgaaria ja Rumeeniaga. Päevaleht Romania Libera kirjutas, et Rumeeniast saab Ameerika raketikaitsesüsteemi osa 2015. aastaks, kui riiki paigutatakse SM-3 tüüpi raketid.



Rumeenia juhtpäevaleht osutas Rumeenia-Venemaa niigi kehvadele suhetele, mis hakkasid halvenema selle riigi astumisega NATOsse 2004. aastal ja käivad nüüd veel alla, ent lugu väärib küünlaid.



Nimelt ei olevat Venemaa nüüd isegi NATO liitlane. Üks põhjusi on selles, et Moskva ei oska ennast väljendada diplomaatiliselt (tundub olema läbipaistev vihje sõjale Gruusiaga). Seetõttu ei peaks Venemaa pahandama, kui naabrid USA abiga ehitavad kaitsekilpi, kuna neil pole muud väljapääsu.



Rumeenlased annavad endale aru, et raketikilp ei kaitse neid kohaliku poliitilise manipuleerimise või õigusemõistmise ebaõigluse eest. Raketikilp on vaid raketikilp.



P. S. Minu 9. veebruari väliskommentaari oli lipsanud tahtmatu viga. Boriss Nemtsov nimetati märtsis 1997 Venemaa esimeseks asepeaministriks. Pärast Viktor Tšernomõrdini tagandamist 1998. aasta märtsis võinuks Nemtsovist saada valitsusjuhi kohusetäitja, kuid president Boriss Jeltsin võttis enda kanda peaministri kohustusedki.







Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles