Meie põhiseadus ütleb, et igal inimesel on õigus tervise kaitsele. Sedasama õigust kinnitab parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, millega Eesti on ühinenud ning mis on riigikogus ratifitseeritud.
Mai Treial: Ravikindlustuseta inimene ilma hooleks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2007. aasta aprillis ametisse astudes andis peaminister riigikogu ees sõna, et valitsus hoolitseb rahva tervise, toimetuleku, majandusliku turvalisuse ja mille kõige eest veel. Muu hulgas nägi valitsusliidu programm ette tagada ravikindlustuseta isikutele pääs perearsti juurde.
Paraku jääb arstiabi iga päevaga aina suuremale hulgale inimestele kättesaamatuks. Lõputuna näiva tööpuuduse kaasnähuna on ravikindlustuseta jäänuid üle 64 000 (õiguskantsleri hinnangul isegi 90 000, toim).
Asi on suhtumises: kas oma elanikest hoolitakse. Nüüd kostis peaminister riigikogus arupärimisele vastates, et ravikindlustamata isikul tekib õigus tasuta arstiabile siis, kui tema seisund eeldab vältimatut abi. Mis siis saab?
Abi oleks erisüsteemist, mis väiksema sissetulekuga inimeste tervishoiukulusid võimaldaks katta riigi muude laekumiste arvelt, kuid peaministri sõnutsi pole kavas seda rakendada. Nii ongi, et valitsus ei aita ise ega lase teistelgi aidata.
Omavalitsuste esindajad taotlesid 2010. aasta riigieelarve kohta tehtud ettepanekutes eraldada sellest raha ravikindlustamata inimeste perearstiabiks, ent kahjuks jäi ettepanek toetuseta. Möödunud aastal tegid kolm Tartu ülikooli õigusteaduskonna tudengit uurimuse ravikindlustuseta isikute olukorrast kohalikes omavalitsustes. Ja mis selgus?
Tuleb välja, et ravikindlustuseta inimesi on palju rohkem, kui näitavad haige- ja töötukassa andmed. Nimetatud uuringu tulemused vastavad statistikaameti andmetele, mille õigsuses pole põhjust kahelda. Uuring tugineb kõigi 15 maakonna seisukohtadele ja vastustele ning neist selgub, et riigi rahastatavad teenused ei taga ravikindlustamata elanikele põhiseadusest tulenevat õigust tervise kaitsele.
Küsisime peaministrilt, mida võtab valitsus ette töötukassa registrist kadunute leidmiseks, ja saime vastuse, et register ei pea arvestust nende tööealiste üle, kes tööd ei otsi. Aga miks nad ei otsi? Inimene pole ju oma vaenlane, et kergekäeliselt ja puhtalt mugavusest loobuks tööotsimisest ja tööst, seega ravikindlustusest. Järelikult on ta kaotanud viimsegi lootuse.
Nõndasamuti on mure neil, kes vajavad hooldusravi. Rahvastiku vananedes suureneb paratamatult vajadus hooldusteenuse järele. Sotsiaalministeeriumi ilus unistus ehitada Euroopa rahaga haiglahooned, luua juurde voodikohti ning omaosaluse toel senisest rohkem hooldusravi pakkuda võib luhtuda. Sel lihtsal põhjusel, et inimesed ei suuda hooldusravi kinni maksta. Sellega jäävad hätta nii rahvapensioni (umbes 2009 krooni) saajad, enamik töövõimetuspensionäre kui suur osa vanaduspensionäridest. Pealegi käib nii suure summa maksmine üle jõu abivajajate lähedastelegi, sest eluasemekulud muudkui tõusevad ja töötus kasvab. Jääb arusaamatuks, kuidas mõeldakse 1. jaanuaril kehtima hakanud omaosalust hooldusravis rakendada.
Sotsiaalministeerium igatahes ei näi sellega oma pead vaevavat. Ilmselt lootes, et viimases hädas jääb vastutus inimese tervise ja toimetuleku eest omavalitsuse kanda.
Nii leiab taas kord kinnitust ütlus, et “teise tõbi on kivi küljes”. Peaministri suhtumisest ja soovitustest võib teha palju korratud järelduse, et hädas saab inimene loota vaid iseendale. Aga kuidas jääb põhiseaduslike õigustega?
Üha enam tundub, et hättasattunud on Eesti riigile üksnes tülinaks, et vaestele ja tõrjututele siin kohta ei ole. Ometi peaksime just raskel ajal igaüht märkama ja aitama.
Kuna opositsiooni hääl saab koalitsiooni senist käitumist arvestades riigikogus maha hääletatud, kutsun valitsust üles hoolivusele: esitama seadusemuudatust, mis kõigil ravikindlustuseta inimestel võimaldab vähemalt perearsti poole pöörduda, teades, et kulud katab riik.
Töötus koos sellest tulenevate sotsiaalsete tagajärgedega ähvardab Eestis paisuda katastroofiks, enam ei anna oodata.