Kein Einaste: eesmärk oli jõuda 15 hulka

Kein Einaste. Foto: Raigo Pajula

Kein Einaste, kas õnnetu kukkumise ajasõidus põhjustas kogemuste vähesus, tulipäisus, liigse riski võtmine või oli see lihtsalt õnnetu juhus?

Ma tagantjärele mõtlen, et kuna ma olin pool rada sõitnud väga hästi ja edasipääs ei olnud sajandiksekundites kinni, oleksin pidanud ohutumalt kurvi minema. Võtsin liigse riski ja lõikasin väga innukalt seest kurvi, kus oli jää.

Teisest küljest on selliseid asju raske ette näha. Paratamatult käib sprindi olemuse juurde, et tuleb sõita kiiresti ja kasutada kõige lühemat trajektoori. Seega ma leian, et oli lihtsalt suur ebaõnn.

Millise eesmärgiga starti läksite?

Kindel eesmärk oli ajasõidust edasi saada. Koht esimese 15 hulgas  tundus enne ja tundub ka praegu vägagi jõukohane. Olen sel aastal  klassikasprintide eelsõite kindlalt läbinud ja kuna OMil on konkurents võrreldes MK-etappidega hõredam, siis vaid kvalifikatsioonist edasi murdmisega poleks ma rahuldunud.

Kuidas te viimastel päevadel treenisite?
 
Nädalat kopeerisime ligilähedaselt Otepää etapile eelnenud perioodi. Kaheksa päeva enne starti algas intensiivne treening lühikestel lõikudel üheksa korda 30 sekundit, seejärel tegime intervalltreeningut kuus korda üks minut ja päev enne oli tavapärane soojendustreening. Ülejäänud päevadel olid rahulik suusatamine ja viimase kahe nädala jooksul lubasime endale kaks puhkepäeva.

Kas üpris pikk treeningtsükkel võistluspaigas õnnestus?

Tundsin, et alles seitsmendal päeval olin võimeline võistlema. Enne seda andis ajavahe vägagi tunda. Ärkasin hommikuti kella kuue paiku ja tundsin end loiuna. Kokkuvõttes läksid siinsed treeningud korda ja õigeks ajaks sain väga hea enesetunde.

Kui palju saite võistlusrada proovida?

Võistlusrada sain proovida iga päev treeningutel. Et võistlusringid olid üpriski rasked, ma väga palju neil radadel ei sõitnud. Intensiivsetel treeningutel, kus me harjutasime raja eri osasid, püsisime küll sprindiringil.

Rajaolud olid siin ühest äärmusest teise. Viimasel soojendusel enne starti ja võistlusel sain aru, et nii jäist rada polnud ma sprindidistantsil varem näinud.

Olümpia on selleks korraks teile lõppenud. Mis edasi saab?

Üritan vaimsest löögist kiirelt kosuda. Järgmisel MK klassikasprindi etapil Drammenis 14. märtsil püüan näidata, milleks võimeline olen. Kaks päeva hiljem lähen Oslo uisusprindile, et tutvuda seal järgmise aasta MMi radadega. Enne Drammenit võistlen tõenäoliselt Tallinna suusamaratonil.

Kindlasti teen omalt poolt kõik, et Vancouver ei jääks minu viimaseks olümpiaks,
ja selle tõestamise nälg on praegu väga suur.