/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2010/02/18/315145t1h7b89.jpg)
Klassikasprintide päeval kohtusin Whistleri suusastaadionil küll veidi kanget keelt kõnelevate, aga Eesti lippu lehvitava ja iga eestlase möödasõidule häälekalt kaasa elava abielupaariga.
Karini ja Mike'i jaoks oli avapidu kallis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemad on sündinud väliseestlastena, Karin Muld Los Angeleses ja Mike'iks mugandunud Mihkel Muld Vancouveris. Karin on kontoris raamatupidaja, Mike laomänedžer, elavad nad Vancouveris.
“Olümpial vaatame iga päev midagi. Ei saa ju teisiti, kui olümpia sul koduõuel toimub ja rahvuskaaslased kaasa löövad,” sai Mike Kaija Udrase ergutamise järel mahti rääkida. “Käisime meeste moguli võistlusel, naiste kelgutamisel ja Kanada-Norra jäähokimatšil.”
“Hoki oli vägev, aga mul oli vaestest norralastest, keda Kanada nii suurelt kolkis, lausa kahju,” lisas Karin.
Olümpia avapeol perekond Muld ei käinud. Karin ütles, et piletid, mis nad oleksid saanud, maksid 800 dollarit (veidi üle 8000 Eesti krooni) tükk ja nad pidasid seda liiga kõrgeks hinnaks.
“Meeste hokifinaali piletite hind võib kuulduste järgi mustal turul koguni 2000 dollarini tõusta,” teadis Mike.
Whistlerisse Mullad enam võistlusi vaatama minna ei kavatse, aga Vancouveris võtavad nad ette naiste hoki ja käivad muudelgi võistlustel.