Olümpiatuli põleb ka indiaanihõimu reservaadis

Musque hõimu kommuuni tegevjuht Leona M. Sparrow, indiaaninimega Celisia selgitas külalistele, et Kanada põliselanikud elavad ühe jalaga vanas, teisega uues ajas. Foto: Enn Hallik

Ajal, mil Whistleri ja Vancouveri olümpiabaasides jagatakse maailma tähtsamaid medaleid, elavad maa tegelikud peremehed indiaanlased oma igapäevast elu.

Taliolümpia peetakse teatavasti nelja indiaanihõimu põlistel maadel. Ühe, musque hõimu reservaati ehk veidi pehmema nimega öeldes kommuuni õnnestus mul tänu kohalikule eesti kultuuritegelasele ja pensionini British Columbia ülikoolis õpetanud Juta Kitching-Kõvamehele külastada.

Reservaadi administratsioonihoone ees torkas silma leegitsev urn. Kommuuni tegevjuht Leona M. Sparrow rääkis, et tuli põleb sellest tunnist, mil olümpiatule teatejooks nende reservaati läbis.

“Kuus meie hõimu inimest jooksid ühe etapi kaasa, meie peamaja ees tehti peatus, see oli suur sündmus,” ütles Sparrow, indiaaninimega Celisia.

Hõimule kingitakse jalgpalliväljak

Musque hõimu reservaadis Vancouveri äärelinnas elab hõimu 12 000 liikmest umbes 7000. Olümpiaga olid nad seotud nii tule teele jäämise kui ka oma traditsioonilises riietuses avapeol esinemisega.

Aga see pole veel kõik. Celisia näitas administratsioonimajas pildinäitust, kus torkasid silma läinud sajandi alguses lacrosse mängivad hõimuliikmed ja 1934. aastal tehtud pilt vägagi kaheksa mehe üksikaerulisele sõudepaadile sarnanevast kanuust. Ja majast lahkudes antakse külalisele kaasa nii musque hõimu tutvustav raamat kui olümpiaembleemiga musque kommuuni märk.

Kõik pole veel seegi – küla servas näitab Leona M. Sparrow platsi, kuhu olümpia indiaanlaste maal pidamise tasuks musquedele jalgpalliväljak ehitatakse.

Leona M. Sparrowi indiaaninimi Celisia ei olevat tema oma, vaid edasiantav ja mõeldud suguvõsa säilitamiseks.

Ühe jalaga uues, teisega vanas ajas

“Paljudel meie lastel on vaid ingliskeelne nimi ja indiaaninime polegi,” rääkis Leona. “Selleks, et indiaaninime saada, tuleb tutvuda kõigi sugulastega, käia neil külas ja vaadata, kuidas nad elavad. Siis suguvõsa otsustab, kas anda sulle au seda indiaaninime kanda.”

Niisiis ei ole asi vaatamata sellele, et nemadki elavad ühe jalaga omas ajas ja hõimus, teisega kindlalt tänapäevas, sugugi nii, nagu üks naljajutt vestab. Indiaanlaselt olla küsitud, kuidas nad oma lastele nimesid panevad. Indiaanlane öelnud, et kui laps sünnib, vaatame aknast välja: selle põhjal, mida näeme, panemegi. Näe, see poiss on Sinine Pilv, see väiksem poiss Must Taevas, aga see vääksuv tüdruk kätkis Boeing 767.

Reservaadis ei torka esmalt silma midagi Vancouveri teistest ühepereelamutest erinevat. Majad, tõsi, on vastavalt ehitusajale ise nägu ja seisukorda. Kuuekümnendatel ehitatud näiteks parasjagu räämas ja hooletu ümbruskonnaga, tavaliselt veel paar kokkukukkuvat autoromu õues. Seitsmekümnedate-kaheksakümnendate omad juba palju ilusamad ja paremas korras, veel uuemad, näiteks ühe kuulsa tootemikunstniku oma, lausa pärlid.

Kui aga hakkad vaatama, siis on kõik (muide, eranditult veatut inglise keelt rääkivad ja viisakalt tervitavad) vastutulijad rohkem või vähem indiaanipäraste näojoonte ja tumedate juustega. Midagi rahvariietele viitavat ei näe, sulgedest kuklas, tomahookidest ja skalbinugadest rääkimata, aga – ei ühtki valget inimest.

“Valged siin elada ei saagi,” kinnitas Leona. “Pead olema meie kommuuni liige.”

Ajad on muutunud. Varem visati valgega abiellunud indiaani naine reservaadist välja, nüüd on tal lubatud tagasi tulla. Varem oli see mõeldamatu, aga nüüd mõned aastakümned õnnestus valgetel reservaadist tükk maad osta, sinna omale uhked häärberid osta ja sellega põliselanikega korralik tüli kergitada.

Võõras peab rohkem maksma

Indiaanlased on Kanadas teatud mõttes looduskaitse all, ikkagi ju peremehed. Võõrast tabab poodides üllatus, kui riiulil nähtud hinnasildile lisandub kassas makstes kopsakas käibemaks, indiaanlased (ei tea, mis dokumendi ettenäitamisel?) seda maksma ei pea.

Reservaati toetavad provints ja riik korralikult – põliselanikel lastakse olla ja teha just nii, nagu nad soovivad. Reservaadihoone on igati tänapäevane, tootemijuraka taga on seinasuuruse ekraaniga televiisor, kõrval toas paistab olevat viimase peal tehnikaga digitrükikoda.

Aga peamaja eest viib alla jõe äärde auklik kruusatee, mida kannatab vaid džiibiga sõita. Vägev Fordi džiip Leonal ongi. Möödume puuhoovist, kus indiaani mehed meetripikkusi pakke pikkade kirvestega halgudeks lõhestavad ja need siis suurde hoonesse kannavad.

“Musque hõimu rahvast elab mujalgi kui siin,” rääkis Leona. “Kui meil peod on, tulevad kõik sellesse suurde kuuri kokku ja seal toimuvad tule ümber meie traditsioonilised talitused.”

Loodavad jõge igavesti hoida

Jõuame alla jõe äärde. Paremale on jäänud soolaadne sonn, kus hulbib tuhandeid tonne palke. Ei saa aru, kas need on siin tallel või lihtsalt mädanema jäänud. Aga jões, kust indiaanlastel on lubatud oma tarbeks kala püüda ka siis, kui kala on vähe ja valged ei tohi püüdmisest unistadagi, on palke ja nende paigal hoidmiseks vajalikke poste palju. Nimelt on see puidutööstuse peamiselt igihaljaste puude palgihoiukoht. Mida haldavad indiaanlased.

“Meie hõim on 4000 aastat seda jõge hoidnud ja hoiab seda igavesti,” ütleb Leona M. Sparrow ehk sel hetkel Celisia ja jääb hetkeks mõtlikult kaugusse vaatama. Musquede reservaadis nähtu ja kuuldu põhjal usun, et nii see tõesti jääb.

Kui vaatate olümpia lõpupidu, siis teadke, et ühed sealsetest esinejatest võivad olla musqued, kes Kihnu memmedest kuuldes hästi uskuda ei tahtnud, et kusagil veel igapäevaselt rahvariideid võidakse kanda.